Kohtumine

Sõitsime koidu eel mööda külmunud välju,
Punane tiib kerkis pimedusest.

Ja järsku jooksis jänes siinsamas meie ees,
Üks meist osutas temale käega.

See oli ammu. Täna ei ela enam
Ei jänes, ega see, kes temale osutas.

Mu arm, kus nad on, kuhu lähevad
Vilksatav käsi, lippav jänes, kruusa krudin —
Mitte kurbus ei pane mind küsima, vaid imestus

Vilnius, 1936