Usun teadvat, kuidas ma lõpuks aru saan, et olen nüüd ametlikult vana. See peaks olema nii, et on kevad, puud lähevad lehte, naised ajavad kasukad maha, aga mul on ükskõik. Noh, kulmgi ei liigu. Soojendan oma vanu konte päikese käes ja olen hetke mõõduka viibimise eest malbelt tänulik. Küllap ta kohe jälle läheb, see hetk, tean neid hetki küll, ei malda vanainimesega olla, tõttavad kuhugi.
lk 84
