Ta pidas meeles Arsenius Suure öeldut: olen palju kordi kahetsenud sõnu, mida mu suu on lausunud, kuid vaikimist ei ole ma kunagi pidanud kahetsema.
lk 10
Ta pidas meeles Arsenius Suure öeldut: olen palju kordi kahetsenud sõnu, mida mu suu on lausunud, kuid vaikimist ei ole ma kunagi pidanud kahetsema.
lk 10
Kogemused kinnitavad, et need, kes sellest, mida nad teha kavatsevad, palju räägivad, teevad harilikult vähe või ei tee midagi. Kes tahab rasket ülesannet täita või püüab mõnda kauget eesmärki saavutada, teeb õigesti, kui sellest võimalikult vähe räägib. Suured mõtlejad ja targad olid kõik ka suured vaikijad. Toimekas vaikimine annab jõudu ja on tulemusrikas.
lk 113
Vaat talvel, kui aiateibad parajasti ei praksunud, siis vaikus helises.
august
Hämmastav, aga kui inimene eraldub palveks ja piirab end sealjuures nii palju, kui saab — söömises, unes ja teiste inimestega suhtlemises —, kui ta ei lase pähe tühiseid mõtteid ega südamesse kiretundeid, avastab ta õige ruttu, et maailmas on peale tema ja teiste inimeste veel Keegi.
lk 96–97
Tunni ajal sarnanes koolimaja herilasepesaga öösel. Kõik on näis pealtnäha vaikne ja rahulik, aga sa teadsid, et nad on seal sees, neid on palju ja nad on iga hetk valmis ründama. Vaatasin kella: 14.34. Minut veel ja heli muutub kuuldavaks. Vaikuse rituaal muutub karjumise rituaaliks.
lk 126
Võime oma ilmalikustamisest palju rääkida, kuid me ei saagi teada, kui oluliseks muutub inimesele püha ruum, kui neid ruume enam ei ole. See on ruum, kus ei pea rääkima, ei pea kuulama, ei pea midagi.
lk 91
Tähtis pole mitte religioon või konfessioonide erinevused, vaid see, et inimesel on võimalik minna paika, kus “maailm lõugab teiselpool seda ust”.
lk 91
Inimene on alati otsinud vaikset kohta.
lk 8