Sa oled alati kohal vol 2

Olen nii nagu olen, ja sellest piisab kui maailmas ükski mind ei märka, olen rahul,
kui maailmas kõik mind märkavad, olen rahul.
Üks maailm märkab mind, kõigist suurem mu jaoks, ja see olen ma ise.
Ja kas täna temani jõuan või kulub seks kümme tuhat
aastat või kümme miljonit —
rõõmsana võtan ta praegu ja niisama rõõmsalt võin
oodata.
W.Whitman “Rohuleid”

lk 63 —64

Ime

ei, ei, see ei saa olla juhuslik olla, kui kõik oleks juhuslik, hülgaks universum meid täielikult. aga ei hülga. see hoolitseb oma kõige haavatavamate olendite eest moel, mida me näe. andes näiteks vanemad, kes jumaldavad sind pimesi või vanema õe, kes tunneb süütunnet, et ta on normaalne. ja väikese kähiseva häälega poisi, kelle sõbrad on ta sinu pärast maha jätnud. ja isegi roosajuukselise tüdruku, kes sinu pilti oma rahakoti vahel kannab. äkki on kõik loterii, aga lõpuks viib universum kõik tasakaalu. universum hoolitseb kõikide oma lindude eest.

lk 213

Suur Tõll vol 3

Kui sa vahel kuuled, kuidas meri sõbralikult kohiseb või tuul nurmed mahedalt sahisema paneb, või siis jääd kuulatama tirtsude sirinat või mesilaste suminat, ehk siis lume tuhmi krudinat talvel — siis on kohe selge, et Tõll on kuskil siinsamas, päris ligi. Heas või halvas tujus, see pole tähtis, aga igal juhul alles. Sina ise võid küll vahel oma lolli aruga kuhugi ära minna ja mitte tagasi tulla, aga Tõll mitte. Tema muudkui mühiseb omaette ega kao oma kodukandist kuhugi.
Mitte ealeski.
Ja see teeb meele rõõmsaks ja täidab rinna rahuga.

lk 49

Suur Tõll vol 2

Aga ega teda ei lastud kaua leinata. Vaenlane oli jälle maale tulnud. Sa ei saa rahus künda ega maja ehitada, sa ei saa oma naistki leinata nagu kord ja kohus, sest va sitavaresed ei anna sulle minutikski rahu, muutkui tulevad! Nemad ju ei künna ega ehita maju, nemad ei leina oma surnuidki. Ei! Kus sa sellega! Milleks neile küntud põld, nemad ei külva ega lõika, ei mõista leibagi küpsetada, õgivad ainult kokkuröövitud vara. Ja maju pole neile kah tarvis, sest nemad ju kodus ei püsi, neil polegi kodu, nad ei teagi, mis ilmaime see selline on. Jooksevad aina ringi, nagu lehm, keda parm on saba alt hammustanud.
Noh, ja surnuid ei leina and ammugi! Kes hukkus, see kukkus, hakka sellepärast sõjavankrit seisma jätma! Las raibe vedeleb!.
Sellised nad on. Koledad. Tüütud. Ise ei oska elada ja teistel ka ei lase.

lk 33