Kui kõht käib läbi, on inimene rahul ja kui kõht on kinni, on selle omanik õnnetu. Nii lihtne see ongi.
lk 152
Kui kõht käib läbi, on inimene rahul ja kui kõht on kinni, on selle omanik õnnetu. Nii lihtne see ongi.
lk 152
Ja ega ma ei öelnud neile, et mõnikord võib õnnistus paista nagu needus, sest ta on nii imelik, ja see, mis tundub kõige suurema õnnena, osutuda selliseks jamaks, et sellest alles annab välja rabeleda.
lk 166
Mulle näib, et eriti praegusel külluse ajastul on vägisi õnnelik olemine ülehinnatud ja normaalne rahulolu põlatud.
Mihkel Kärmas
lk 95
Õnn — see on ebavajalike inimeste puudumine isiklikus ruumis.
lk 92
Ja kui sellest hoolimata on elu mõnikord ebaõiglane — pea, siis meeles, et mingi number peab täringul alati ette tulema ja võib-olla pääses tänu sulle just keegi teine. Selle asemel, et mõelda “Miks mina?”, poovi mõelda “Miks mitte mina?”.
lk 159
Et olla õnnelik, tuleb ütelda “ei”.
lk 95
Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.
lk 182
Igavus, äng ja õnnetus aeglustavad aega, aga ükski neist ei ole eriti kutsuv vaimne seisund. Mina väidan, et kui elada elu, kus aeg käib kiiresti, annab see märku täiuslikust ja ilmselt rahulolu pakkuvast, mitte tühjast elust.
lk 215
Kui saate igatsetud ametikõrgenduse, siis – nagu uurijad on tuvastanud – kestab lisarõõm vaid umbes kolm kuud.
lk 196
Püha Peetrus oli halvas tujus. Kui ta oli säärane tähtis ja püha pühak, miks pidi ta see aeg värava taga passima, samas kui kõik teised nautisid taevasi vilju?
lk 24
Nüüd tean, et ta tegi iga päev päris tööd. Ärkas koos päikesega hakkas askeldama. /…/
Rõõm tegemisest pani silmad särama. Värske õhk tekitas klaari jume. Me olime terved, toonuses, pruunid. Õnnelikud.
Sellest pole möödas sajand. Õnneks ja heas vormis olemiseks pole ka praegu palju vaja. Miks me siis enam ei oska?
lk 100