Keha peab arvet vol 21

Nagu eelmises peatükis öeldud, on kõige tavalisem reaktsioon ebamugavustundele otsida üles inimesed, kes meile meeldivad ja kellest usume, et nad saavad meid aidata ning anda jõudu edasiminekuks. Võime rahuneda ka füüsilise tegevuse, näiteks jalgrattasõidu või jõusaalis käimise abil. /…/
Aga kui mitte keegi pole sulle kunagi armastava pilguga otsa vaadanud või sind nähes laialt naeratanud; kui keegi pole sulle appi tõtanud (vaid selle asemel öelnud: “lõpeta tönnimine või ma sulle näitan!”), siis tuleb sul avastada muid viise enda eest hoolt kandmiseks. Tõenäoliselt eksperimenteerid sa kõige—uimastid, alkohol, söömasööstud või enese lõikumine—mis pakub mingisugustki kergendust.

lk 99

Keha peab arvet vol 20

… alates hingamisharjutustest (pranayama) ja leelutamisest kuni võitluskunstideni nagu qigong, või trummimise ja grupilaulu ning -tantsimisele. Need kõik toetuvad inimestevahelistele rütmidele, sisikonnaga tuntavale teadlikkusele ning hääle ja näoilmete kombinatsioonidele, mis aitavad tõsta inimesed võitle-või-põgene seisundist välja, korraldavad ümber nende ohutaju ning suurendavad nende võimet inimsuhteid edukalt hallata.

lk 97

Keha peab arvet vol 18

Kassipojad, kutsikad, hamstrid ja kõrbehiired mängivad ja vallatlevad, ja kui väsivad, kogunevad kobarasse, nahk naha vastas magavaks kuhjaks. Seevastu maod ja sisalikud lamavad liikumatult oma puuri nurgas ega reageeri keskkonnale millegagi. Seda laadi liikumatuks muutmine, mida tekitab roomaja aju, iseloomustab paljusid krooniliselt traumeeritud inimesi, vastandina imetajate paanikale ja raevule, mis trauma üleelanud hiljem nii hirmunuks ja hirmutavaks muudab.

lk 93