Üks vanasõna ütleb, et viletsus tahab seltsi ja põrgupiinades inimesed ei taha üksi kannatada.
lk 47
Üks vanasõna ütleb, et viletsus tahab seltsi ja põrgupiinades inimesed ei taha üksi kannatada.
lk 47
Sõna on sulaselge maagia—võimsaim kingitus, mis meil inimestena on—ja me kasutame seda iseenda vastu.
lk 43
Üks kolleeg jagas seda, millal ta otsustab, et kindlasti on vaja superviisori juurde minna-“Siis kui avastan, et magan oma klientidega.”
lk 125
Inimene, kes julgeb teha otsuseid ja valikuid, ei seisa kunagi paigal. Mitte kunagi.
lk 34
Ma näen sinu tugevusi, ressursse. Ma usun, et sa võid saavutada, mida tahes, kui sa seda otsustad. Ma näen su head tahet.
lk 99
Feministliku keeleteadlase Deborah Cameroni sõnutsi pole naiselikkus “kultuuriline konstruktsioon, vaid pigem kultuuriline kohustus—rida ootusi, ettekirjutusi ja keeldusid, mida võimendatakse kiituse ja laitusega, halvemal juhul ka karistatakse.”
lk 81
Sõna jõudu kasutatakse põrgulikult valesti. Kasutame sõna kirumiseks, süüdistamiseks, halvustamiseks, hävitamiseks. Muidugi kasutame vahel sõnu ka õigesti, kuid mitte kuigi tihti.
lk 43
Kogu su elu jooksul pole keegi sind rohkem väärkohelnud kui sa ise. Su enese väärkohtlemise piir on täpselt see, milleni talud teistelt tulevat väärkohtlemist. Kui keegi teine kuritarvitab sind veidi enam kui sa ise, siis tõenäoliselt sa selle inimesega enam tegemist ei tee. Aga kui keegi kuritarvitab sind veidi vähem kui sa ise, siis jätkad arvatavasti suhet ja talud seda lõputult.
lk 33
Lisaks sellele on tänane klient mugav (ja õigustatult); ta soovib teha võimalikult vähe selleks, et midagi saada.
lk 17
Äriühingu esindaja varasem ettevõtlusega seotud käitumine on oluline, sest määrab suurest ära tema äritegamise tavad.
lk 14
Sellepärast ongi inimesed elu vastu. Olla elus on inimeste üks suuremaid hirme. Surm pole kõige suurem hirm. Meie kõige suurem hirm on riskida elusolemisega—olla elus ja väljendada seda, mis me tegelikult oleme. Lihtsalt olla mina ise on inimese suurim hirm.
lk 31
Traumeeritus ei seisne üksnes minevikku kinnijäämises; see on samal määral võimetus olla olevikus täielikult elus.
lk 251