Me oleme loonud maailma, kus enamik tooteid jääb nähtamatuks.
lk 15
Me oleme loonud maailma, kus enamik tooteid jääb nähtamatuks.
lk 15
Asi on sellest, et mitte veel väga kaua aega tagasi olid arvutid tegelikult naised. Sõna otses mõttes. Enne, kui arvutist sai masin, oli see amet. Inimene võis saada tööd arvutina ja see tähendas, et ta istus töötoas ja arvutas ühe võrrandi teise järel kellegit teise jaoks.
lk 86
Miks me arvame, et kellegi häbistamine muudab nende käitumist või on parimaks viisiks olukorda lahendada? Kumbki pole ju tõsi.
lk 89
Vaikus on enesekindlate ja tugevate hingetõmbehetk.
lk 34
Ürita mitte seada piire sellele, milleks arvad end võimeline olevat. Ja ära anna alla, ära jää väikeseks või lepi vähemaga vaid seetõttu, et sa pole kindel, kas üldse väljakule kuulud. Kõik on omal moel andekad.
lk 88
Näiteks lugusid nendest, kes sünnitavad lapsi, ei peeta sama universaalseks kui lugusid meestest lahinguväljal. Ilmselt ei suuda sünnilood rääkida meile inimese rõõmust ja valust, kehavastasest vägivallast või sellest, mida me teeme nende heaks, keda armastame. Sünnilugusid peetakse praegusaegses kultuuris alati millekski “naiselikuks” arvatakse, et need ei kõneta neid, kes ei sünnita, ei ole sünnitanud ega tee, ka seda kunagi tulevikus. Nagu vagiinast väljumine ja valguse nägemine ei oleks kõige universaalsem kogemus maa peal.
lk 72
Tänapäeva maailmas määratleb inimese postiindeks, piirkond, kus ta elab, geneetilisest koodist rohkemgi, kas ta elu on turvaline ja tervislik.
lk 391
…leidlik eluviis.
lk 86
Toiduvalmistamise leiutamine tähendas palju enamat kui lihtsa kogemata sea tulle tõukamine ja mõistmine, et krõbe kamar lõhnab hästi.
lk 71
Kui nende kehad on juba veidi vabamad, võiksin kasutada ergutust “Ärge looge üksteisega silmsidet—vaadake lihtsalt põrandale.” Enamik neist mõtleb—hüva, ma teen seda juba nagunii. Aga siis ütlen ma: “Nüüd hakake liikumise ajal teisi inimesi märkama, aga ärge laske neil näha, et te neid vaatate.” Ja järgmiseks: “Looge lihtsalt põgusaks sekundiks silmside.” Seejärel: “Nüüd vaadake mujale… nüüd vaadake üksteisele otsa… nüüd mujale. Nüüd vaadake üksteisele otsa ja hoidke silmsidet…liiga kaua.” Te teate, millal on liiga kaua, sest te tahate hakata kas selle inimesega kohtamas käima või kaklema. Siis ongi liiga kaua.
lk 379
Mõnikord võib kasvamine tähendada ka millestki lahtilaskmist, mitte millegi saamist. Näiteks lõpetad suhte või lähed ära praeguselt töökohalt või otsustad, et ei jahi enam ametikõrgendust.
lk 80
Me ei tea, kumb oli enne: oda või kaevepulk. Huvitav on narratiiv: me eeldame, et oda pidi olema enne. Inimkonna innovatsiooni pidi algama mingi relvaga. Esimene leiutaja pidi olema mees. Siiski on sama tõenäoline, et teritatud pulgad leiutasid toitu korjavad naised ja alles hiljem kohandati need relvadeks.
lk 70
On üllatav, kui vähe eksisteerib uuringuid selle kohta, kuidas kollektiivsed tseremooniad mõjutavad teadvust ja aju ning kuidas need võivad traumat tõkestada või leevendada.
lk 377
See [isiklik areng] pole vaid arenemine, vaid ühtlasi muutume avaramaks, läheme sügavamale, laiendame oma piire. Kasvame välja, mitte vaid suureks.
lk 79
Sõja ohul on omadus riike mobiliseerida, nii et innovatsiooni paisatakse kõik, mis neil on. Kus me praegu oleksime, kui oleksime investeerinud kliimakriisiga võitlemisse sama palju kui külma sõtta? Arvatavasti lahenduse leidmisele lähemal. Ja ometigi oleme millegipärast takerdnunud arusaama, et inimese leidlikkuse käivitamiseks on vaja teatud määral verd ja surma.
lk 69