Õigupoolest on raskused vajalikud, et leida hingejõudu, kasvada ja õppida sellest, mis valesti läks.
lk 223
Õigupoolest on raskused vajalikud, et leida hingejõudu, kasvada ja õppida sellest, mis valesti läks.
lk 223
Raskused on värav suhete tugevdamiseks, kui vaid ise neid sellisena kasutatad.
lk 223
Kui meil on raskusi, võime takerduda kahjulikku kalduvusse võrrelda end inimestega, kelle elus on pealtnäha kõik viimase peal. Võrdlemise puhul märkad pigem teiste edulugusid kui läbikukkumisi.
lk 222
Ent kui soovid elada täiel rinnal ja saavutada tõelised võidud, mis pakuvad rahuldust, siis pead enda kohta nii mõndagi teada saama.
lk 222
Muutumine on pikaajaline protsess, seda ei saavutata ühe hoobiga.
lk 222
Sest alati me ei tahagi uurida, kes me isiklikult ja kultuuriliselt oleme.
lk 222
Ükski teine hääl ei saa su potentsiaali ja ambitsiooni samavõrd kahjustada kui enesekriitika. Keegi ei oska sinust paremini vigu leida, sind halvustada, või alavääristada sama hästi kui sa ise.
lk 201
Teistele antavad negatiivsed hinnangud (kriitika) on üks võimumängude vorme. Kui kontekstiks on omakasu ja täielikku individualismi kultiveerivad kollektiivid või organistatsioonid— eriti veel sellised, kus kõrgeim juht usub, et igaüks seisku vaid enese eest—ning kriitikast saab kontaktsport.
lk 201
Kui keegi viskab sulle palli, siis sa ei pea seda kinni püüdma.
lk 183
Närvilisuse juured on meie soovimatuses võtta elu erinevamana, ükskõik millisel viisil, meie lootustest.
lk 171
Ma julgustan sind arvestama ja austama tõsiasja, et me kõik oleme väga erinevad. Kui sa seda teed, siis see armastus, mida sa teiste vastu tunned, ja austus omaenense ainulaadsuse vastu kasvab.
lk 97
Mõtle kellelegi, kes sind tõeliselt ärritab, kes sind vihastab. Nüüd sule silmad ja ürita kujutleda seda inimest pisikese lapsena.
lk 64
Õnnelik olemise viisiks on minnalaskmine ja andestamine.
lk 43
Hea küll, järgmised viis minutit ei lase ma millelgi end segada. Olen kannatlik.
lk 40
Tuleta endale lahkelt meelde, et elu on tore ka nii, nagu ta praegusel hetkel on.
lk 18–19