Sel juhul tuleb loo kordamine sulle kasuks. Aja see enda seest välja, enne kui lugu sind mürgitama hakkab.
lk 237
Sel juhul tuleb loo kordamine sulle kasuks. Aja see enda seest välja, enne kui lugu sind mürgitama hakkab.
lk 237
Aga mõnel oli probleeme ja teate, mis tunne on vaadata, kuidas su laps saab täiskasvanuks ja hakkab suhtlema vale seltskonnaga? Või näha, kuidas nad elavad täiesti süüdimatult—kuidas kõik põhimõtted ja väärtused, mis me neile andsime, on kõrvale heidetud nagu prügikott?
lk 211
Anything involving the future is an over-optimistic lie.
lk 19
Tead, elu läheb edasi, mõnikord isegi siis, kui sa soovid, et ei läheks.
lk 206
Options are worthless.
lk 19
On huvitav tõde, et kui pöörata oma negatiivsele emotsioonidele leebelt tähelepanu, kalduvad need hajuma—postitiivsed aga võimenduvad.
lk 54
Rahulolematus vastutab meie liigi kõigi saavutuste ja vigade eest.
lk 45
Kuidas koostööst kui sellisest on tehtud omaette eesmärk, kuidas koostöö on see, mis peaks lahendama kõik vastuolud, probleemid, takistused. Ent ka koostöö on ikkagi vaid vahend millekski – mõne teema jaoks on vaja koostööd, mõne puhul oleks aga mõistlik, et keegi teeb otsuse ära, teiste jaoks see on okei ja nii on.
Juhtuma hakkab siis, kui me suudame muuta kasvõi 1% oma ärkveloleku aja igapäevastest tegemistest. See on umbes 10 minutit päevas. Ahh, mis see siis ära pole?! Noh, proovi. Iga päev. Ikkagi, me oleme need, mida me iga päev teeme. Iga päev.
Ja see ongi üks julmemaid asju, mida saab teha kellele, keda armastad— anna neile täpselt nii palju head, et nad kannataksid ära suurel hulgal halba.
lk 336
Seda, et jõukus ja tunnustus on väärtusetud võid otsustada siis, kui sul need olemas on.
lk 240
Ma kavatsen läbi teha kogu selle jama a la “Igaüks on oma õnne sepp.”
lk 62
…vaid andma endale päeva jooksul vahepause.
lk 183
Sa tunned end alati tasakaalust väljas, kui teed tööd, mis ei ole sinu jaoks haarav ega tähendusrikas.
lk 182
Teine erisus, millest töö ja elu tasakaalu puhul tihti mööda vaadatakse: see ei tähenda võrdselt jagatud tunede, vaid tundeid.
lk 182