On see võimalik, et hoolitakse kellestki, keda kunagi ei mainita.
lk 156
Kord viie aasta tagant klassikokkutulekul puruneb mu vaevaga üles ehitatud elu kildudeks ja ma olen jälle pabistav teismeline, kes ei julge poppide poole vaadatagi.
lk 87
“Nuttes voolab natuke valu välja ja nii on ka lihtsam inimest lohutada,” ütles ema.
lk 148
Normõpilased käivad tavakoolis ja ülejäänud eritingimusi vajavate õpilaste koolis. Kui hästi läheb, pääsed tavalasteaiast tavakooli, sealt edasi tavaülikooli – ja siis oled täieõiguslik tavainimene.
lk 63
“Elus läheb vaja kahte asja,” ütleb tädi Eir ikka. “Need on kiirus ja eneseusaldus.”
lk 16
Kõige sobivam riietusese laisklemiseks on hommikumantel. Juba see, et ta on sul olemas, äratab lootust ja annab märku kavatsusest looderdada. Hommikumantlid kuuluvad mittemidagitegemise juurde. Aga mida sa tegelikult siis tee, kui sa midagi ei tee? Sa mõtled, vohh. Ühiskond kardab rahvast, kellel on aega mõelda.
lk 69
Ka Loll-Ivan vedeleb ahju peal ja unistab lendavast ahjust ja end ise katvast lauast, aga elu, mida sinust targemad nimetavad vahevanglaks, on siin ja praegu.
lk 21
Elu samastatakse tegevusega, ma pean tegema midagi, mida peetakse õigeks ja lahedaks, siis on korras.
lk 153
Kodanikumeelsus, sotsiaalne tasakaal, kontroll oma elu üle moodustavad üheskoos maagilise kolmnurga.
lk 155
Üks üksinduse suuretest ohtudest on lugupidamise kaotus enese vastu, enda hellitamine aitab seda ära hoida.
lk 114
Et sümptomid on peaaegu identsed, ei tea me sageli ise ka, kas meie meeleolu rikub liiga palju või liiga vähe pingutust.
lk 93
Prügi tekib meie prügikonteinerisse. Selle asemel, et minna talunike turule, toetame supermarketis käies tööstuslikku toitu. Oma lastele parema hariduse saamine tähendab, et peame käima koolis ja võitlema süsteemiga, mis on ehitatud üles standardtestidele. Peaaegu iga nihke puhul on rohujuuretasandi reaktsioon see, mis toob suurema progressi. Demokraatia tulevik seisneb hääletamises oma dollarite ja otsustega – valimissedel on lihtsalt liiga passiivne.
lk 192