Umbisikuline olemine on ohtlik, sest siis inimene ei vali ega vastuta.
lk 138
See käib nii, et kui sa enne magamajäämist mõtled kõikidele headele asjade peale, mis sinuga sel päeval juhtus, ja rõõmustad nende üle südamega, siis need asjad hakkavad paljunema ja sinu juurde tagasi tulema. “See on kõige tavalisem võlumine,” ütleb Raa.
lk 5
Inimesi huvitavad arvud, liiga palju loodetakse arvudele – no et kui ma tean teise inimese vanust, sissetulekut, pikkust ja laiust, siis ma juba tunnen teda.
lk 93
/…/
sõima mind aga
karjäärinaiseks
olengi
minu karjäär
on isiklik
laulev revolutsioon 2
las mind heidetakse
las mind tapetakse
persse
kuldne kesktee
olen inimene
/…/
lk 22
Kord viie aasta tagant klassikokkutulekul puruneb mu vaevaga üles ehitatud elu kildudeks ja ma olen jälle pabistav teismeline, kes ei julge poppide poole vaadatagi.
lk 87
“Nuttes voolab natuke valu välja ja nii on ka lihtsam inimest lohutada,” ütles ema.
lk 148
Normõpilased käivad tavakoolis ja ülejäänud eritingimusi vajavate õpilaste koolis. Kui hästi läheb, pääsed tavalasteaiast tavakooli, sealt edasi tavaülikooli – ja siis oled täieõiguslik tavainimene.
lk 63
“Elus läheb vaja kahte asja,” ütleb tädi Eir ikka. “Need on kiirus ja eneseusaldus.”
lk 16
Kõige sobivam riietusese laisklemiseks on hommikumantel. Juba see, et ta on sul olemas, äratab lootust ja annab märku kavatsusest looderdada. Hommikumantlid kuuluvad mittemidagitegemise juurde. Aga mida sa tegelikult siis tee, kui sa midagi ei tee? Sa mõtled, vohh. Ühiskond kardab rahvast, kellel on aega mõelda.
lk 69
Ka Loll-Ivan vedeleb ahju peal ja unistab lendavast ahjust ja end ise katvast lauast, aga elu, mida sinust targemad nimetavad vahevanglaks, on siin ja praegu.
lk 21