Tsukiko, füüsiline lähedus on oluline. Olgu vanus ükskõik milline, see on ülimalt tähtis.
lk 167
Tsukiko, füüsiline lähedus on oluline. Olgu vanus ükskõik milline, see on ülimalt tähtis.
lk 167
Mul ei ole iseeneset mobiiltelefonidele midagi ette heita. Huvitav on vaadata inimesi, kes vestlevad iseendaga valjul häälel.
lk 164
Näiteks Inglismaal tunneb üha enam linnamodernismi sees elavaid inimesi vajadust mahukate ilukirjanduslike teoste järele, et põgeneda oma killustunud ning hüplikust argimaailmast terviklikku hingestatud paralleelmaailma.
On jäänud üks imeline söök, mida võib kätega süüa. Viljad ja juurikad. Õun maitseb just seepärast, et saame võtta selle kätte, imetleda värvidemängu, nautida lõhna, tunda koore siledust või karedust ja siis hambad sisse lüüa ning ning kuulda muusikat. /…/ Porgand, kapsas ja kaalikas annavad meile teada, et ehk pole veel kõik kadunud nutitelefonide, e-mailide ja suhtlusvõrgustike kraanikaussi.
lk 14
Filosoofid on köögist enamasti kõrvale hiilinud, mis tõestab veel kord, et neid ei saa eriti isukalt lugeda.
lk 9
Teatud ikka jõudes peaks vahetama nime ja minema peitu kuhugi üksildasse maanurka, kus sa kedagi ei tunne, kus ei tarvitse karta, et kohtad mõnd sõpra või vaenlast, kus enam miski ei eksitaks väsinud pahategija vaikseid vanaduspäevi.
lk 131
Oleks pidanud peatuma vastsestaadiumis, hoiduma arenemast, jäämagi algolekusse, mõnulema elementide uinakus, põlema vaikselt ebrünaalses ekstaasis.
lk 126
Meil on alati tunne, et seda, mida teevad teised, teeksime meie paremini. Selle osas, mida me ise teeme, meil kahjuks niisugust tunnet ei ole.
lk 60
Paradiis polnud talutav, muidu oleks esimene inimene seal ikka kuidagi hakkama saanud; ja ega see maailmgi pole, sest siin kahetsetakse taga paradiisi või pannakse lootus teisele ilmale. Mis teha? Kuhu minna? Ärme tee midagi ega lähe kuhugi, ja ongi kogu lugu.
lk 20
Ma pole küll neednud oma sündimise päeva nagu Iiob; see-eest kõik teised päevad on oma jao kätte saanud …
lk 15
Mida ma tean kuuekümneselt, teadsin ma sama hästi kahekümneselt. Nelikümmend aastat suurt ja kasutut tõestamistööd…
lk 14
Kujutage ette elu pallimänguna, milles teil tuleb pidevalt viit palli õhus hoida. Need pallid on Töö, Perekond, Tervis, Sõbrad ja Vaim. Peatselt saate aru, et töö on kummipall, mis põrkab tagasi, kui selle maha pillate. Aga ülejäänud neli palli, Perekond, Tervis, Sõbrad, Vaim, on klaasist. Kui mõni neist maha kukub, on see pöördumatult kriimustatud, plekiline, takistatud, rikutud või koguni purunenud. Need pallid ei saa iigalgi endiseks. Püüdkem selles aru saada ja püüelgem tasakaalu poole.
(Brian Dyson)
lk 231
Ja kui sellest hoolimata on elu mõnikord ebaõiglane — pea, siis meeles, et mingi number peab täringul alati ette tulema ja võib-olla pääses tänu sulle just keegi teine. Selle asemel, et mõelda “Miks mina?”, poovi mõelda “Miks mitte mina?”.
lk 159