Ja ära karda surma, sest surm ei ole ainult lahkumise kibedus. See on ka vabanemise rõõm.
lk 32
Ja ära karda surma, sest surm ei ole ainult lahkumise kibedus. See on ka vabanemise rõõm.
lk 32
Argipäevast on saanud vangla, kuna paarsada aastat tagasi hakkas inimene pidama ennast individuaalseks olevuseks, kel tuleb ennast teostada. Igavus ei seostu tegelike vajadustega, vaid ihaga. Ja see iha on elamusjanu. Ainult elamus on “huvitav”.
lk 32
Ta pidas meeles Arsenius Suure öeldut: olen palju kordi kahetsenud sõnu, mida mu suu on lausunud, kuid vaikimist ei ole ma kunagi pidanud kahetsema.
lk 10
Meid veetlevad veidrused, ja iha veidruste järele toidab iga päev massimeediat — aga kas nimelt see meeldumus veidrustesse pole igavuse teadvustamise tulemus? Igasugune meelelahutuse jahtimine näitabki meie hirmu meid ümbritseva tühjuse ees.
lk 32
Igavus on moodsa inimese “privileeg”. Samal ajal kui on põhjust uskuda, et rõõmu ja viha määr on läbi ajaloo olnud enam-vähem sama, paistab igavus olevat dramaatiliselt levinud. Maailm on silmnähtavalt igavamaks läinud. Enne romantismi oli igavus ilmselt marginaalne fenomen, mis puudutas ainult munki ja aadlikke. Igavus oli kaua staatuse sümbol, st niikaua, kui see oli kõrgemate ühiskonnakihtide eelis, sest ainult neil oli materiaalne baas, mida igavus eeldas.
lk 25-26
Tõepoolest on mõistlik oletada, et teatud igavuse vormid on aegade hämarusest peale olemas olnud — näiteks see, mida ma nimetan “situatsiooniigavuseks”, st igavuseks, mida põhjustab mingi konkreetne asi teatud situatsioonis. Aga eksistentsiaalne igavus paistab silma modernse nüüdisaegse fenomenina.
lk 25
“Melanhoolia anatoomias” 1621 väidab Robert Burns, et “võime arvestada melanhoolia 88 eri astmega, kuna eri inimesi ründab melanhoolia erinevalt ja nad kukuvad selles põrgukuristikus kas siis sügavamale või jäävad ka mõnikord teistest kõrgemale pidama.”
lk 21
Iga kord, kui mind tabab vihahoog, teeb see mind alguses kurvaks, paneb ennast põlgama, aga siis ma mõtlen: milline õnn, milline kingitus! Ma olen veel elus, ma kuulun ikka veel nende lihast ja luust inimeste hulka.
lk 227
Küll see oli vanasti üks hea komme alustada päeva palvega, appikarjega! Kuna me enam ei tea, keda hüüda, põlvitame lõpuks esimese ettejuhtuva puusliku ette.
lk 210
Ma ei loe enam tarkusi. Nad on mulle liiga palju haiget teinud. Ma oleksin pidanud kuulama oma vaistu ja andma oma hullusele vabad käed. Ma tegin just vastupidi, võtsin mõistuse maski ja maskist sai nägu ja lõpuks usupeeris ta ka kõik muu.
lk 201
Kui kiirustad elu liialt tagant, kiirenevad kõik protsessid ja eluring ise lüheneb. Anna endale aega. Sa oled seda väärt.
lk 142
Mis on siis meie, täiskasvanute, probleemiks? Kas veri on hakanud aeglasemalt voolama? Elu meis ei kee enam, vaid podiseb?
lk 125
Kui tuleb pimedam sügis ja veel pimedam talv, hakkab D-vitamiini tase kehas langema ja selle tagajärjel väheneb meie aktiivsus. Loodus annab märku, et aeg on tõmbuda pessa ning veeta külm ja pime aeg vähem liikudes, rohkem puhates ja magades ning uueks hooajaks jõudu kogudes. Seda teeb kogu loodus.
lk 107