POEST tulin kahe tütrepojaga.
Mis see natuke maad.
Aga vanem poju ühtäkki nõudis; võta sülle, ei jõua!

Ei saa, kulla laps, näed isegi — ei mahu, veli on ees,
tordikarp kah veel ja toidukotid.

Jäi seisma solvunu kui aiapost.
Silmavett nagu raheteri rabises.

Üks linnukoer jooksis sörk-sörk,
lapiline, nisad lutsitud rippu.
Said vastakuti, ühekõrgu, ja möödaminnes laapsti
üle vinguja näolapi kähku käis koerakeel.
Nutt jäi korrapealt soiku.
Emane lohutus.

ELASIN õdusas majas
kahe aknaga —
ema aken lõunasse,
kasuisa aken põhja.
Polnud enam ihata.
Nõnda lendasid aastad kui säutsuvad varblased.

Sain ämma akna läände
ja äia akna itta,
aga mees raius paraadukse otse loodesse.
Ilmavaade avardus.
Nõnda lendasid aastad kui valged tuvid.

Lapsed raiusid sirgudes igaüks ukse
kirdesse,
kagusse,
edelasse.
Riik jõudis koju.
Kõik oli nagu peab.
Nõnda lendasid aastad kui sinisirjelinnud.

Lapsed lahkusid kolme kaarde.
Aknad on ristlaudadega kinni löödud.
Mõnikord liiguvad uksed lahti-kinni.
Kriginal käib igapäevauks
loodesse, loojangusse.

LÄKSIN oma kadunud emaga
hüpermarketisse käekotte vaatama.
“Mul on, sa kinkisid”, vaidles tema
ega tahtnud liikurtrepile astuda.

“Tean. Leidsin selle su matuste ajal kapipõhjast.
Oli kangesti kuhtunud olekuga,” ütlesin.

“Aga ma polnud seda kordagi kandnud,” vabandas ema.
“Milleks mulle käekott, kui mul turukott oli.”

“Noh, vahest kutsub president vastuvõtule
nagu töökat ja ausat eestlast,” oletasin.

“Siis küll, kui ta just kutsub,” oli ta nõus üles sõitma.

Vaatasime käekotte.
Neid oli kolmsada seitsekümmend kaks erinevat.
Ema aga ohkas ja ütles, et ei ole ühtegi.
Ega olnud ka.