Kurb olla tähendab mõelda kogu aeg iseendast.
lk 254
Kurb olla tähendab mõelda kogu aeg iseendast.
lk 254
Keegi ei oska (või ei julge) enam olla õndsas teadmatuses, sest siis on tunne, nagu sind polekski olemas.
Keegi ei saa olla muu kui ta ise. Lõdvestu! Rahune! Suur Olemine vajab sind just sellisena nagu oled.
lk 255
Kui inimesed pole üksteisega rahul ja tülitsevad, siis nende hinged kaugenevad üksteisest. Selle kauguse ületamiseks peavad nad karjuma, et neid kuulda oleks. Mida suurem tüli, seda kõvemini karjutakse. Ja vastupidi, kui inimesed on armunud, siis nad ei karju, vaid räägivad väga vaikselt. Sest nende hinged on hästi lähestikku. Ja kui armastus on veel tugevam, siis nad ei räägi, vaid ainult sosistavad. Ja kui armastsus on hästi suur, siis pole vaja isegi sosistada. Nad mõistavad teineteist sõnadeta.
lk 312
Rõõmu puudumisega tunned vale asja ära.
lk 36
Targalt Lie-Zilt küsiti:”Mida teha, kui ees on põhjatu kuristik, külgedel kõrguvad ligipääsmatud kaljud ja seljataga on vaenlase sõjavägi?”
“Kuidas, mida teha? Mine, kuhu oled minemas,” vastas Lie-Zi.
lk 313
Elusa elu mõõt on üks päev.
lk 35
Oma lubadusi kirja pannes meenuta: ole lahke, ära häälesta end ebaõnnestumistele sellega, et annad mitmeid lubadusi, millega kaasneb liiga palju enesesalgamist. Hoia oma eesmärgid saavutatavate ja realistlikena. Parimad lubadused jätavad ühe päeva nädalas selleks, et tunda rõõmu inimeseks olemisest ja mitte elada oma loodud ootusete reeglite järgi.
Ettekirjutus nr 364
Ära kunagi hoia midagi eriliste hetkede jaoks. Iga päev, mil sa elad, ongi eriline hetk.
lk 294
Oma rabelemised tuleb ära rabeleda seal, kus on rabelemise koht, milleks linn sobib väga hästi.
lk 32
Aga oled igal hetkel kõigile saadaval, kõik teavad, kus sa oled ja mida sa teed.
lk 28
Nii ei jää alatiseks.
lk 307
…et äkki sa oled palju toredam inimene kui nemad seal ajakirjades, mida sa loed ja kelle moodi olla tahad.
lk 14
Ole sõbralik ja lahke kõigi inimeste vastu, mõtteis aga käi oma teed.
lk 318
Vahet pole.
Proovi uuesti.
Nurju uuesti.
Nurju paremini.
/Samuel Beckett/
lk 1