Ma tahan, et inimesed tegeleksid oma sõnumi järgi elamisega. Ma ei kritiseeri, ma tahan vaid ausust. Ma nõuan seda iseendalt ja ootan seda teistelt.
Ettekirjutus nr 155
Ma tahan, et inimesed tegeleksid oma sõnumi järgi elamisega. Ma ei kritiseeri, ma tahan vaid ausust. Ma nõuan seda iseendalt ja ootan seda teistelt.
Ettekirjutus nr 155
Maraton võib olla nelikümmend kaks kilomeetrit pikk, aga palverännaks pole see, kui palju sa edasi liigud, vaid kui sügavalt sa enese sisse lähed.
Ettekirjutus nr 154
Me ei teadnud kolm ja pool miljonit aastat, mida kujutab endast välk või vikerkaar, lemmik. Ei maksa lükata asju tagasi lihtsalt sellepärast, et need tunduvad võimatud.
lk 84
“Asjad,” oli isal kombeks öelda, “on hoopis veidramad, kui me oskame ette kujutada.”
lk 61
Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Mõnikord kohtame kedagi, kes näib tundvat suurt heaolu, ja arutleme neil puhkudel endamisi, kuidas ta selleni jõudis. Tahaksime ise samasugused olla. Sageli tuleneb see heaolu julgusest elada iga eluhetke täiel rinnal. Olla ärkvel. Seda ka siis, kui keegi ei aplodeerinud, süngetel aegadel, aegadel, mil pilved varjasid päikese.
lk 157
Selleks, et olla keegi, pead sa hästi palju endasse investeerima: õppima, tegelema iseendaga üldse.
Julgus olla nõrk.
Jah. Ja see ei ole mingisugune häbiasi.
lk 149
Kui mul on väga valus, siis vaid sellepärast, et ma nii kramplikult kinni hoian.
lk 91
Kui oleme üdini elus ja inimlikud, kui oleme täiesti ärkvel, visatakse meid alatasa pesast välja. Täiel rinnal elamine on pidev eikellegimaal viibimine, iga hetke uue ja värskena kogemine. Elamine tähendab tahet ikka ja jälle surra. Virgunud vaatenurgast ongi see elu. Surm tähendab soovi hoida kinni sellest, mis sul on, ning lasta igal kogemusel seda endale kinnitada, end sel puhul õnnitleda ja panna end terviklikuna tundma. Seega, kui ütleme, et yama mara on surmahirm, on see hoopis hirm elu ees.
lk 82
Tegelikult on nii, et iga inimene on kusagil keskkonnas kummaline. Selle vastu ei tasuks võidelda, kuna see on täiesti normaalne olukord.
lk 209