Nihilism 2
Suurepärane on ilma hääleta televiisorist Tour de France’i vaadata. Jalgratturid väntavad pühas isolatsioonis ja vaikuses eikuhugi. Rattasõit on ajavõit.
lk 46
Nihilism 2
Suurepärane on ilma hääleta televiisorist Tour de France’i vaadata. Jalgratturid väntavad pühas isolatsioonis ja vaikuses eikuhugi. Rattasõit on ajavõit.
lk 46
Olen varemgi tähele pannud, et olgu inimene või loom nii ebasümpaatne kui tahes, tema uneseisund on kuidagi leevendav.
lk 39
Seiklused on kavalad asjad. Ärkad hommikul üles midagi aimamata — aga õhtuks oled juba seikluse sees.
lk 9
Kõik me anname üksteisele nõu, see on isegi igaühe kohus.
lk 177
Kui sa vahel kuuled, kuidas meri sõbralikult kohiseb või tuul nurmed mahedalt sahisema paneb, või siis jääd kuulatama tirtsude sirinat või mesilaste suminat, ehk siis lume tuhmi krudinat talvel — siis on kohe selge, et Tõll on kuskil siinsamas, päris ligi. Heas või halvas tujus, see pole tähtis, aga igal juhul alles. Sina ise võid küll vahel oma lolli aruga kuhugi ära minna ja mitte tagasi tulla, aga Tõll mitte. Tema muudkui mühiseb omaette ega kao oma kodukandist kuhugi.
Mitte ealeski.
Ja see teeb meele rõõmsaks ja täidab rinna rahuga.
lk 49
Korralikku last on raske taluda, kuna sellele ei saa isegi eeskujuks olla.
lk 175
Aga ega teda ei lastud kaua leinata. Vaenlane oli jälle maale tulnud. Sa ei saa rahus künda ega maja ehitada, sa ei saa oma naistki leinata nagu kord ja kohus, sest va sitavaresed ei anna sulle minutikski rahu, muutkui tulevad! Nemad ju ei künna ega ehita maju, nemad ei leina oma surnuidki. Ei! Kus sa sellega! Milleks neile küntud põld, nemad ei külva ega lõika, ei mõista leibagi küpsetada, õgivad ainult kokkuröövitud vara. Ja maju pole neile kah tarvis, sest nemad ju kodus ei püsi, neil polegi kodu, nad ei teagi, mis ilmaime see selline on. Jooksevad aina ringi, nagu lehm, keda parm on saba alt hammustanud.
Noh, ja surnuid ei leina and ammugi! Kes hukkus, see kukkus, hakka sellepärast sõjavankrit seisma jätma! Las raibe vedeleb!.
Sellised nad on. Koledad. Tüütud. Ise ei oska elada ja teistel ka ei lase.
lk 33
Aga võib ka olla, et soo ise nihutas end paigast, ajas oma laukad laiemaks ja muutis mättad pehmeks. Sest eks soo ja raba oleka nende, Suurte seast, nii nagu Tõllgi. Nemad on valmis kaua kannatama, aga mitte igavesti. Ükskord saab ka nende pikk meel otsa.
lk 26
Me ei näe oma kodudest kogutud prügihunnikuid, mis prügimäele kuhjatakse. Samuti ei näe me inimväljaheiteid ega sellest vabanemise viise. See on meie ühiskonna peidetud varjupool. Kui teaksime kui palju sodi me toodame, valiksime ehk teistmoodi eluviisi ning oleksime keskkonnateadlikumad.
lk 74
Kurb olla tähendab mõelda kogu aeg iseendast.
lk 254
Keegi ei oska (või ei julge) enam olla õndsas teadmatuses, sest siis on tunne, nagu sind polekski olemas.
Keegi ei saa olla muu kui ta ise. Lõdvestu! Rahune! Suur Olemine vajab sind just sellisena nagu oled.
lk 255
Kui inimesed pole üksteisega rahul ja tülitsevad, siis nende hinged kaugenevad üksteisest. Selle kauguse ületamiseks peavad nad karjuma, et neid kuulda oleks. Mida suurem tüli, seda kõvemini karjutakse. Ja vastupidi, kui inimesed on armunud, siis nad ei karju, vaid räägivad väga vaikselt. Sest nende hinged on hästi lähestikku. Ja kui armastus on veel tugevam, siis nad ei räägi, vaid ainult sosistavad. Ja kui armastsus on hästi suur, siis pole vaja isegi sosistada. Nad mõistavad teineteist sõnadeta.
lk 312
Rõõmu puudumisega tunned vale asja ära.
lk 36
Targalt Lie-Zilt küsiti:”Mida teha, kui ees on põhjatu kuristik, külgedel kõrguvad ligipääsmatud kaljud ja seljataga on vaenlase sõjavägi?”
“Kuidas, mida teha? Mine, kuhu oled minemas,” vastas Lie-Zi.
lk 313