Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Mõnikord kohtame kedagi, kes näib tundvat suurt heaolu, ja arutleme neil puhkudel endamisi, kuidas ta selleni jõudis. Tahaksime ise samasugused olla. Sageli tuleneb see heaolu julgusest elada iga eluhetke täiel rinnal. Olla ärkvel. Seda ka siis, kui keegi ei aplodeerinud, süngetel aegadel, aegadel, mil pilved varjasid päikese.
lk 157
Praegu on õige aeg.
lk 156
Õige aeg on praegu.
lk 156
Selleks, et olla keegi, pead sa hästi palju endasse investeerima: õppima, tegelema iseendaga üldse.
Julgus olla nõrk.
Jah. Ja see ei ole mingisugune häbiasi.
lk 149
Kui mul on väga valus, siis vaid sellepärast, et ma nii kramplikult kinni hoian.
lk 91
Kui oleme üdini elus ja inimlikud, kui oleme täiesti ärkvel, visatakse meid alatasa pesast välja. Täiel rinnal elamine on pidev eikellegimaal viibimine, iga hetke uue ja värskena kogemine. Elamine tähendab tahet ikka ja jälle surra. Virgunud vaatenurgast ongi see elu. Surm tähendab soovi hoida kinni sellest, mis sul on, ning lasta igal kogemusel seda endale kinnitada, end sel puhul õnnitleda ja panna end terviklikuna tundma. Seega, kui ütleme, et yama mara on surmahirm, on see hoopis hirm elu ees.
lk 82
Tegelikult on nii, et iga inimene on kusagil keskkonnas kummaline. Selle vastu ei tasuks võidelda, kuna see on täiesti normaalne olukord.
lk 209
Muutumine on elu olemus. Mõnikord on elu magus ja mõnikord kibe. Mõnikord tõmbub meie keha pingule, mõnikord aga lõdvestub või avaneb. Mõnikord valutab pea ja mõnikord tunned end sajaprotsendiliselt tervena.
lk 82
Õpetus edasiseks eluks: ära mitte kunagi heida meelt ega kaota lootust enne, kuni aeg pole täiesti otsa saanud.
lk 206
Turvatunde ja täiuse otsimine, kindlus– ja mugavustunde, terviklikkuse ja sõltumatuse üle rõõmustamine väljendab teatud laadi surma. Selles puudub igasugune värske hingus. Millegil pole ruumi lisanduda ja sekkuda.
lk 82
Kui sa ka täiskasvanuna tunned vetsus istudes, et sa pead kohe-kohe kiirustama tagasi tööle, kuna pooleli jäi midagi põnevat ja huvitavat, siis oled sa leidnud enda jaoks õige töö.
lk 26
Inimesed ei austa muutlikkust. Me ei naudi seda. Vastupidi — muutlikkus ajab meid meeleheitele. Meie jaoks kehastab see valu. Püüame sellele vastu seista, tootes asju, mis (nagu meil on kombeks öelda) peavad vastu igavesti — asju, mida pole vaja pesta ega triikida. Üritades eitada, et asjad on alati muutumises, läheb meie jaoks mingil moel kaduma elu pühakspidamise tunne. Me kaldume unustama, et oleme asjade loomulikust kulust.
lk 71 —72
Kas meie kultuuriruumis on abi vastuvõtmise ja saamatuse vahel liiga otsene võrdusmärk? Hakkamasaamist väärtustatakse palju rohkem kui abitust, ehkki mõistlik abiküsimine ja abitus on täiesti erinevad asjad.
lk 170- 171
Inimsugu on nii ettearvatav. Tekib tilluke mõte, mis kasvab, ning enne kui arugi saame, oleme lootuse ja hirmu kammitsais.
lk 60