Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Mõtted sildiga: olemine
Kui kõik variseb kokku vol 14
Mõnikord kohtame kedagi, kes näib tundvat suurt heaolu, ja arutleme neil puhkudel endamisi, kuidas ta selleni jõudis. Tahaksime ise samasugused olla. Sageli tuleneb see heaolu julgusest elada iga eluhetke täiel rinnal. Olla ärkvel. Seda ka siis, kui keegi ei aplodeerinud, süngetel aegadel, aegadel, mil pilved varjasid päikese.
lk 157
Kui kõik variseb kokku vol 13
Kui kõik variseb kokku vol 11
Varesele valu, harakale haigus… vol 1
Selleks, et olla keegi, pead sa hästi palju endasse investeerima: õppima, tegelema iseendaga üldse.
Julgus olla nõrk.
Jah. Ja see ei ole mingisugune häbiasi.
lk 149
Kui kõik variseb kokku vol 10
Kui mul on väga valus, siis vaid sellepärast, et ma nii kramplikult kinni hoian.
lk 91
Kui kõik variseb kokku vol 9
Kui oleme üdini elus ja inimlikud, kui oleme täiesti ärkvel, visatakse meid alatasa pesast välja. Täiel rinnal elamine on pidev eikellegimaal viibimine, iga hetke uue ja värskena kogemine. Elamine tähendab tahet ikka ja jälle surra. Virgunud vaatenurgast ongi see elu. Surm tähendab soovi hoida kinni sellest, mis sul on, ning lasta igal kogemusel seda endale kinnitada, end sel puhul õnnitleda ja panna end terviklikuna tundma. Seega, kui ütleme, et yama mara on surmahirm, on see hoopis hirm elu ees.
lk 82
Ära kasva suureks vol 2
Tegelikult on nii, et iga inimene on kusagil keskkonnas kummaline. Selle vastu ei tasuks võidelda, kuna see on täiesti normaalne olukord.
lk 209
Kui kõik variseb kokku vol 8
Muutumine on elu olemus. Mõnikord on elu magus ja mõnikord kibe. Mõnikord tõmbub meie keha pingule, mõnikord aga lõdvestub või avaneb. Mõnikord valutab pea ja mõnikord tunned end sajaprotsendiliselt tervena.
lk 82
Kolm aastat kolmkümmend kolm ehk Teekond ongi teelise tasu vol 2
Õpetus edasiseks eluks: ära mitte kunagi heida meelt ega kaota lootust enne, kuni aeg pole täiesti otsa saanud.
lk 206
Kui kõik variseb kokku vol 7
Turvatunde ja täiuse otsimine, kindlus– ja mugavustunde, terviklikkuse ja sõltumatuse üle rõõmustamine väljendab teatud laadi surma. Selles puudub igasugune värske hingus. Millegil pole ruumi lisanduda ja sekkuda.
lk 82
Ära kasva suureks vol 1
Kui sa ka täiskasvanuna tunned vetsus istudes, et sa pead kohe-kohe kiirustama tagasi tööle, kuna pooleli jäi midagi põnevat ja huvitavat, siis oled sa leidnud enda jaoks õige töö.
lk 26
Kui kõik variseb kokku vol 6
Inimesed ei austa muutlikkust. Me ei naudi seda. Vastupidi — muutlikkus ajab meid meeleheitele. Meie jaoks kehastab see valu. Püüame sellele vastu seista, tootes asju, mis (nagu meil on kombeks öelda) peavad vastu igavesti — asju, mida pole vaja pesta ega triikida. Üritades eitada, et asjad on alati muutumises, läheb meie jaoks mingil moel kaduma elu pühakspidamise tunne. Me kaldume unustama, et oleme asjade loomulikust kulust.
lk 71 —72
Kolm aastat kolmkümmend kolm ehk Teekond ongi teelise tasu vol 1
Kas meie kultuuriruumis on abi vastuvõtmise ja saamatuse vahel liiga otsene võrdusmärk? Hakkamasaamist väärtustatakse palju rohkem kui abitust, ehkki mõistlik abiküsimine ja abitus on täiesti erinevad asjad.
lk 170- 171
Kui kõik variseb kokku vol 5
Inimsugu on nii ettearvatav. Tekib tilluke mõte, mis kasvab, ning enne kui arugi saame, oleme lootuse ja hirmu kammitsais.
lk 60
