… ära kuluta kunagi üle 10 protsendi oma ajast probleemile, pühendu vähemalt 90 protsenti lahendusele. Kõige tähtsam on see, et ära urgitse pisiasjades… ja pea meeles, enamik asju on pisiasjad.
lk 289
… ära kuluta kunagi üle 10 protsendi oma ajast probleemile, pühendu vähemalt 90 protsenti lahendusele. Kõige tähtsam on see, et ära urgitse pisiasjades… ja pea meeles, enamik asju on pisiasjad.
lk 289
Vahel tuleb meil uskuda, et meie pettumused võivad tegelikult olla peidetud võimalused.
lk 263
Sa pole laisk! Sul on lihtsalt impotentsed eesmärgid!
lk 251
Kui su sõnakasutus tekitab sulle seisundeid, mis sind nõrgestavad, siis vabane neist sõnadest ja asenda nendega, mis sind tugendavad!
lk 196
Ka kaasaegses Lääne ühiskonnas on valitsevaks viisiks eraldatusest ülesaamiseks grupiga kokkukuulumine.
lk 18
Et meie hingel on vaja nii päeva selgust kui öö salapära. Teie tekitate maailma pideva päevavalguse ja mina arvan, et see kõrvetab meid tuhaks. Meile ei jää enam aega järelemõtlemiseks, magamiseks, mahajahtumiseks. Kas teile seal Ringis on kunagi pähe tulnud, et inimese pea mahtuvus on piiratud? Vaata meid. Me oleme imepisikesed! Ja meie pead on imepisikesed, ainult melonisuurused. Kas te tahate, et meie pähe mahuks kõik, mida maailm on eales näinud? See ei õnnestu.
lk 321
Ebamäärane ohu tunne, mida tekitab tuuline ilm, ulatub meie zoloogilisse enneminevikku — liikuvad õhumassid varjavad teisi loodushääli, viivad eemale lõhnu ning varjavad meie eest lähenevat ohtu.
lk 44
Taevas Eesti kohal oli eriline selles suhtes, et me võisime alati kinnitada oma pilgu Põhjanaelale,sest see täht ei loojunud meie peade kohal kunagi. See silmside pani mind mõtlema asjaolust, et tegelikult võiski just selles igipõlsises paigalseisus peituda põhjamaa rahvaste meelekindlus püsida just siin ja igavesti. Meil oli alati üks kindel punkt, millest haarata või alustada, kui elu maal kippus hapraks minema või käest libisema.
lk 132
Aeg oli nagu vesi, lahustas mürke ja muresid, lahjendas emotsioone ja lasi valel settida ja tõel läbipaistvaks muutuda.
lk 131
See oli pika elu jooksul omandatud tarkus, et üks päev elus pidi alati varuks olema, sest mina sa tea, millal maailm või su isiklik elu otsa lõppesid ning siis oli hea teada, et sinu kasutada oli veel üks võimalus.
lk 128
Harry kasutab üht imelist metafoori selle kohta, kuidas karjäärirajad noortel on nagu superkiirteed, hoolikalt märgistatud suurte loetavate tähtedega: MINE KOLLEDŽISSE. KEERA SIIT PROCTER&GAMBLE’isse. TOO KASU AMEERIKA MAJANDUSELE. Kuid pensionilemineku rajad on märgistuseta kõrval-ja kruusateed. Ei ütle, kuhu minna, kes olla, pole eeskujusid, käitumisnorme ega sponsoreid. Aja jooksul, kui sa teed kõike enam-vähem õigesti, hakkad sa hindama nende radade ilu ja rahu ja fakti, et sul on nii palju valikuid teha kõike, mida soovid. Kuid selleks kulub veidi aega ja pingutust.
lk 278
Enamik sellest, mida kutsume vananemiseks, on hääbumine, aga see on valikuline; seda kontrollid sina ise. Mõned muutused sinu elus pole sinu kontrolli all, kuid see on. Kui ise kontrollid oma füüsilist ja emotsionaalset elu, siis see on parim võimalik vastumürk standardsele pensionipõlvele ja vananemisele. Trenn tühistab selle veidra sõnumi, mida meie ühiskond saadab vanematele meestele ja naistele, et nad peaksid mitte ainult tööst, vaid ka elust eemale tõmbama. sõnum sellest, et ebaloomulik on vananedes noorena elada — olla tugev, vormis, mentaalselt ja seksuaalselt aktiivne ja emotsionaalselt hõivatud, on vale. Kasvamine ja elu on kõige loomulikumad asjad maailmas. Hääbumine on ebaloomulik.
lk 277
Üksindus on kujutu ja vormitu, arstidel ja haiglatel pole sellega tegelemiseks oskusi. Vähemalt veel mitte.
lk 255
Aga mõtle selle üle: hoolimine, piisav huvi, et igal hommikul üles tõusta ja uut päeva alata, teha uusi asju, vanu asju, minna ikka edasi, kuigi sa tahaksid heameelega maha istuda — see on jumala and. Või Darwini. Või su kooli.
lk 228
Neile, kes kalduvad liialdama, on karskus parem kui mõõdukus.
lk 197