Kui lähete ajas piisavalt palju tagasi, siis leiate inimesi, kes polnud tarbijad, inimesi, kes ei istunud passiivselt oodates, et nendega midagi juhtuks. Te leiate inimesi, kes pühendasid elu tegemisele. Sealt te oletegi pärit.
lk 68
Kui lähete ajas piisavalt palju tagasi, siis leiate inimesi, kes polnud tarbijad, inimesi, kes ei istunud passiivselt oodates, et nendega midagi juhtuks. Te leiate inimesi, kes pühendasid elu tegemisele. Sealt te oletegi pärit.
lk 68
Heida oma elus kõrvale kõik, mis sind tagasi hoiab. Õpi ise oma võimalust looma. Tea, et ei ole mingit finišijoont, õnn soosib tegutsemist.
lk 19
Surm saabub äkitselt, elu on habras ja lühike. Seda ei saa keegi muuta, ei palvete ega loitsudega. Lapsed nutavad seepärast, mehed ja naised aga ei nuta. Nende kohus on vastu pidada.
lk 26
Enesele toeks olles, on sul alati võtta üks inimene, kes hindab sinu pingutusi — isegi siis, kui need ei ole eriti märkimisväärsed.
lk 114
… kui pead end ise üleval ega tüüta teisi, siis võid vabalt teha oma eluga, mida ainult tahad.
lk 67
Otsustasin, et pean looma piisavalt avara siseelu, et hirm ja loovus saaksid rahulikult koos eksisteerida, sest oli näha, et need jäävad nagunii alatiseks kokku.
lk 21
Veel taipasin, et minu hirmud on tüütud sellepärast, et need on täpselt samasugused nagu kõigi teiste hirmud. Jõudsin järeldusele, et kõigi hirmulaulul on täpipealt needsamad üheülbalised sõnad: “JÄTA, JÄTA, JÄTA, JÄTA!”
lk 17
Ei, loovale elule viidates pean ma silmas midagi palju laiahaardelisemat. Ma räägin elust, mida ajendab pigem uudishimu kui hirm.
lk 11
Ukse avamise intstruktsioon
Kui sa tahad, et su elu oleks elamus, tore teekond, rõõmus ränd, siis:
—vaata, kes sa oled (julgust, me kõik oleme natuke imelikud!) —avasta, mida sa hindad (teravat silma, kõrva, nina, sulle otsinguks!)—unista ootustest, igatsustest (see teeb need võimalikuks)—leia võimalusi oma teed käia (see toob teele aina uusi uksi)—otsi kaasteelisi (õpi osavamatelt ukseavajatelt)—tegutse: mine ja proovi (ilma koputamata ei avata)—tee vigu ja paranda neid (riskides on võimalus võita)
lk 190
Olles enda vastu aus, võime märgata, kuidas igapäevaselt innukalt tööd tehes tabavad meid tõusud ja mõõnad. Jätkamine on alati see, mis meid edasi viib.
lk 181
… inimene võib olla õnnelik ka siis, kui tal polegi ohtralt positiivseid emotsioone.
lk 55
Tädi oli Jeanie isa ainus õde, hiljuti üheksakümneseks saanud, ikka veel elus ja elas rõõmsalt iseseisvalt oma Wimbeldoni majas. See vaimukas ja teravate sinisete silmadega — mille ka Jeanie oli pärinud — naine töötas sõja ajal vastuluures ning oli pärast seda ihuüksi oma vanemate eest hoolitsenud. Selle aja peale, kui ta kuuskümmend sai, olid need mõlemad surnud ning tädi Normast, kes oli senimaani ümbruskonnas tuntud kui kinnastatud ja kübaraga vanatüdruk, sai silmnähtavalt boheemlane, kui ta oma söögitoa stuudioks ümber tegi ja maalima hakkas. “Kuuskümmend on paradiis,” ütles ta Jeanile, kui nad kord istusid ja teed jõid. “Maailm on sinuga lõpparve teinud, sa oled muutunud praktiliselt nähtamatuks, eriti veel, kui oled naine. Mulle meeldib mõelda, et see on su kolmas elu. Kõigepealt on lapsepõlv, siis täiskasvanuea nõuded — töö, pere, kohustused — ja alles siis, kui kõigi meelest on kõik lõppenud ja sa istud vanuripõlve prügimäel — ja vabadus! Sa saad lõpuks ometi olla sina ise, mitte see, keda ühiskond sinus näha tahab, mitte see, kes sa enda arvates olema peaksid. “
“Kas see pole mitte põlvkonniti erinev?” oli Jeanie küsinud. “Meie omad on ju väga vabameelsed, feminismi võidukäigust saadik võime me teha, mida tahame.”
Tädi Norma oli targalt noogutanud. “Kas ikka võite? Kas võite kohe tõesti?” Ta oli naeratanud, sinised silmad säramas. “Mulle tundub, et ootused kehtivad veel praegugi… pere ja nõnda edasi.” Ta oli pead vangutanud. “Aga teisalt, mida mina ka tean?”
lk 40—41
Vaadake ennast armastava vanaema pilguga.
lk 50
Heade plaanide tegemine on juba iseenesest omamoodi mõtlus. Iga kord, kui te midagi kavatsete, siis loote või kindlustate vaimset harjumust.
lk 47
Noorena olin ma loomuldasa väga õnnetu. Kui midagi head ei juhtunud, siis olin ma vaikimisi õnnetu. Praegu on lugu vastupidine: kui midagi halba ei juhtu, siis olen ma vaikimisi õnnelik.
lk 30