Raadio ja ajalehed on sama igavad kui aastal 1987. Põhiselt nad valetavad või räägivad tühjast ja tähjast ja elule tuleb mujalt vastuseid otsida, nagu siiski.
lk 19
Raadio ja ajalehed on sama igavad kui aastal 1987. Põhiselt nad valetavad või räägivad tühjast ja tähjast ja elule tuleb mujalt vastuseid otsida, nagu siiski.
lk 19
Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud.
lk 10
Teine analoogiajastu mehhanism, mis õnneliku juhuse tekkele kaasa aitab, puudutab paberajalehe füüsilisi piiranguid: need sunnivad teid mööduma osavalt koostatud lugudest paljudel eri teemadel, enne kui saate lahti lüüa just selle rubriigi, mis teie praegust huvide ja teadmistega kõige paremini haakub.
lk 134
Mõelge raamatukogu peale. Kas inimesed enam üldse tegelevad sirvimisega? Oleme muutunud nii sihipäraseks.Tänu internetile võtame sihikule just selle, mida tahame. Sisestame otsingumootorisse paar märksõna ja leiamegi—kui mõned valetulemid välja arvata—täpselt selle, mida otsisime. Tõhus aga igav.
Nõnda jääb täiesti ära aeganõudev, kuid rikastav kogemus, mille saaksime riiulite uurimisest ja raamatu valimisest vaid seetõttu, et meile pakkus huvi selle pealkiri või kaas… Millegi otsimine ja leitust üllatumine—isegi siis, kui tegu ple sellega, mida algul otsima asusite—on elu üks suurimaid rõõme ning seni ei ole veel leiutatud tarkvara, mis seda kogemust jäljendada suudaks.
/William McKeen/
Sarnases kirjatükis kurtis New York Timesi tehnoloogia toimetaja Damon Darlin, et “digiajastu lämmatab õnneliku juhuse”. Darlin küll tunnistas lugemissoovituste tulva, mis igal hommikul sotsiaalvõrgustike kaudu meie ekraanile jõuab, kuid väitis, et selliseid linke ei saa käsitleda õnnelike juhustena. “[See] on tegelikult grupimõtlemine,” väitis Darlin. “Kõik vajalikud teadmised jõuavad meieni filtreeritult ja kontrollitud kujul. Avastame seda, mida kõik teised on õppinud, ning seda tavaliselt nende valitud inimeste vahendusel, kes jagavad meie maitset.”
lk 133-134
Üks võimalus on minna jalutama. Innovatsiooni ajalugu lausa kubiseb lugudest, kuidas head ideed on inimestele pähe tulnud siis, kui nad on parajasti jalutamas. Dušš või jalutuskäik nihutab paigast tänapäevaelule omase tegevuspõhise fookuse—arvete maksmise, e-kirjadele vastamise, laste koolitükkidega aitamise— ja viib teid palju seostavamasse olekusse. Kui ajule piisavalt aega anda, komistab see tihti mõne vana seose otsa, mis oli kaua aega tagasi märkamata jäänud, ning kogetegi mõnusat ja isiklikku õnneliku juhuse hetke: miks ma selle peale varem ei tulnu?
lk 125
… inimestel on kalduvus oma parimad ideede tekkelood ümmarguseks kõpitseda, jättes seejuures välja kõik kivid ja kännud, mida ületades nad tegelikult inspiratioonini jõudsid.
lk 72
Kui sa ei tee regulaarselt vigu, siis on see ainult märk sellest, et sa piisavalt ei riski ja endast maksimumi ei anna
lk 242
Ime sünnib seal, kus toimuvad muudatused. Aga te peate olema valmis oma mugavustsoonist väljuma ja riskima.
lk 58
Nelja aasta jooksul ei tea farmer kindalt, kas taim (bambus) üldse elus on. Aga tal on usk ja ta ei jäta seda. Pika mõtlemisega inimene vajab samasugust veenmist. Kunst on see, et mitte lasta endalt julgust võtta.
lk 57
Parem küsimus oleks:”Kuidas ma sellega toime tulen?” See küsimus välistab ebaõnnestumise. Te saate hakkama. Küsimus on ainult kuidas. See kuidas paneb teid otsima võimalusi, mis on ka teie kontrollialast väljapool.
lk 40
Edu tähendab saada seda, mida tahetakse. Õnnelik olla tähendab, et see, mida saadi, ka meeldib.
lk 29
Ja alati, kui me midagi proovime, hoiab see meid tagasi konkreetselt tegutsemast. Me jätame endale alati tagavaraväljapääsu. Kes midagi proovib, see ootab lõpuks takistust, mis teda muutustest tagasi hoiaks. Me ootame takistusi, sest me tegelikult ei usu, et see on meie jaoks hea ja et me oleme küllalt head, et sellega toime tulla.
lk 22
Igasugune tegutsemine jätab inimese käitumisse füüsilisi jälgi, mida teisisõnu nimetatakse käitumuslikuks jäljeks.
lk 157