See võiks olla lohutuseks kõigile, kes ka võib-olla polegi maailma parimad poksijad, maalijad, rahvasaadikud, euroametnikud, arstid ja inimhingede insenerid. Te võiksite siis olla vähemasti mõistlikud ja sõbralikud inimesed. Igaks juhuks, sest kunagi ei või täpselt teada.
lk 22
Hooldusõde, kes oli hakanud meil käima nädal varem, nimetas seda “aktiivseks suremiseks”. Ma ei teadnud varem, et selline asi üldse olemas on, või et keha võib hakata tervelt kaks nädalat varem hoogu maha võtma, enne kui hingamine lakkab. Kõik süsteemid aeglustuvad. Pulss muutub aeglasemaks, vererõhk langeb. Käed muutuvad külmaks. (Söögiisu täielik kadumine).
lk 303—304
Ma ei tea, kas on üldse tähtsust, millest hoolida. Võib-olla on oluline hoolimine ise.
lk 165
Ja siit ka mu isiklik lootus: kuna isiklik mõjujõud on lõpmatu ega nõua meilt mingilgi moel kellegi teise üle kontrolli omamist, ei tunneta me ka, et see võiks otsa saada. Me ei tunne, et peame selle säilitamise nimel võistlema. See kuulub meile, mis ka ei juhtuks. Keegi teine ei saa seda ära võtta. See teadmine, see arusaam õhutab meie soovi seda jagada, aidata teistel sellesama teadmiseni jõuda. Nii ma usungi, et erinevalt sotsiaalsest mõjujõust muutub isiklik mõjujõud nakkavaks. Mida rohkem me seda iseenda sees tunneme, seda suurema tõenäosusega tahame aidata ka teistel sedasama tunda.
lk 166—167
Seda nähtust nimetakse rambivalguse efektiks (spot-light effect) ning see on üks kõige püsivamaid ja levinumaid egotsentrilisi eelarvamusi—tunne, et inimesed pööravad meile rohkem tähelepanu, kui nad tegelikult seda teevad … ja enamasti halval, mitte heal moel.
lk 145
Ja siis juhtub see, et me kas alavaääristame seda, mida me teeme, öeldes endale, et see ei ole tegelikult väärtuslik, või siis eirame põhjusi, mis võimaldavad meil seda teha—
ütleme endale, et oleme petturid, kellel õnnestus mingil moel tähelepanu alt välja jääda, ja me ei ole sellist õnne ära teeninud.
Samavõrd, kuivõrd me ei väärtusta oma edu, võimendame me oma ebaõnnestumisi. Vajame vaid ühtainsat pettumust, et saaksmine endale kinnitada—olen pettur.
lk 118
Nagu üks tark inimene kunagi sõnastas:halvad asjad juhtuvad sellepärast, et head inimesed midagi ei tee.
lk 206
Petturina tundmine õõnestab meie võimet tunda rõõmu sellest, mida me hästi teeme, eriti siis, kui meid selle eest premeeritakse.
lk 118
Hea uudis on see, et karjääris valesid valikuid ei ole. Kõik, mida kogeme, on väärtuslik,vajalik ja kunagi kusagil hiljem ka taaskasutatav.
lk 67
Miks me peame soojust pädevusest olulisemaks? Sest evolutsioonilisest vaatenurgast on ellujäämiseks olulisem teada, kas inimene väärib meie usaldust või mitte. Kui ei vääri, tasub hoida distantsi, sest inimene võib olla ohtlik, eriti siis kui ta on pädev. Me väärtustame inimesi, kes on võimekad, eriti olukorras, kus see omadus on vajalik, ent me märkame seda omadust alles pärast seda, kui oleme hinnanud usaldusväärsust.
lk 89
Kui lahkud laineharjal, siis usud endasse ja suudad luua väärtust kuskil mujal. Kui aga oled jäänud kinni ebarahuldavasse mugavusse, siis on väga raske veenda kedagi oma võimetes ja energias.
lk 37
Õnnelik eestlane seisab muidugi suure kultuurilise šoki eest, ta ei leia enam võimalust kasutada kahte lemmiksõna—probleem ja normaalne. Kui siis ainult versioonina, et probleemi puudumine on normaalne.
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
