Elu sumedusest vol 2

Kui lootusetu on moodsate psühholoogide soovitus, et katsuge asjad selgeks rääkida. Enamik eestlasi on ju jäänud vana maausu juurde, et häda on tabu. Hunti ei tohi hüüda. Tunnet ei saa sõnastada. Tuleb vanadus, tuleb surm ja asi laheneb iseenesest. Üks korralik pere ei taha … Nii me elamegi.

lk 27

Aed, armastus ja maksud vol 5

Hooldusõde, kes oli hakanud meil käima nädal varem, nimetas seda “aktiivseks suremiseks”. Ma ei teadnud varem, et selline asi üldse olemas on, või et keha võib hakata tervelt kaks nädalat varem hoogu maha võtma, enne kui hingamine lakkab. Kõik süsteemid aeglustuvad. Pulss muutub aeglasemaks, vererõhk langeb. Käed muutuvad külmaks. (Söögiisu täielik kadumine).

lk 303—304

Kohalolu vol 10

Ja siit ka mu isiklik lootus: kuna isiklik mõjujõud on lõpmatu ega nõua meilt mingilgi moel kellegi teise üle kontrolli omamist, ei tunneta me ka, et see võiks otsa saada. Me ei tunne, et peame selle säilitamise nimel võistlema. See kuulub meile, mis ka ei juhtuks. Keegi teine ei saa seda ära võtta. See teadmine, see arusaam õhutab meie soovi seda jagada, aidata teistel sellesama teadmiseni jõuda. Nii ma usungi, et erinevalt sotsiaalsest mõjujõust muutub isiklik mõjujõud nakkavaks. Mida rohkem me seda iseenda sees tunneme, seda suurema tõenäosusega tahame aidata ka teistel sedasama tunda.

lk 166—167

Kohalolu vol 9

Seda nähtust nimetakse rambivalguse efektiks (spot-light effect) ning see on üks kõige püsivamaid ja levinumaid egotsentrilisi eelarvamusi—tunne, et inimesed pööravad meile rohkem tähelepanu, kui nad tegelikult seda teevad … ja enamasti halval, mitte heal moel.

lk 145

Kohalolu vol 8

Ja siis juhtub see, et me kas alavaääristame seda, mida me teeme, öeldes endale, et see ei ole tegelikult väärtuslik, või siis eirame põhjusi, mis võimaldavad meil seda teha—
ütleme endale, et oleme petturid, kellel õnnestus mingil moel tähelepanu alt välja jääda, ja me ei ole sellist õnne ära teeninud.
Samavõrd, kuivõrd me ei väärtusta oma edu, võimendame me oma ebaõnnestumisi. Vajame vaid ühtainsat pettumust, et saaksmine endale kinnitada—olen pettur.

lk 118