Kui me püüdleme adekvaatse enesekindluse poole elus, ei saa me esialgu märgile pihta ning kõigume enne tasakaalu saavutamist korduvalt kahe äärmuse—passiivse ja agressiivsuse—vahel.
lk 111
Kui me püüdleme adekvaatse enesekindluse poole elus, ei saa me esialgu märgile pihta ning kõigume enne tasakaalu saavutamist korduvalt kahe äärmuse—passiivse ja agressiivsuse—vahel.
lk 111
Võtke iga tööd kui seiklust. Enamik meist armastab seiklusi. Seiklus tähendab tervet rida meile avanevaid ettearvamatuid sündmusi. Just selline on tänapäeval väga tihti töö tegemine! Jõulised mängud! Üldine auahnus! Kuulujutud! Rumalad otsused! Veidrad liidud! Reetmised! Preemiad! Järsud keerud ja käänakud, mida keegi ei oleks suutnud ennustada! Kõik see avaneb teie silme ees.
lk 149
Sel juhul vaadake oma ümbruskonnas ringi ja küsige endalt, milline pakutav teenus või toode vajaks parandamist? Koostage nimekiri. Selles nimekirjas võib olla mõni tegevus, mis äratab teie huvi. Kui äratab, siis tehke seda.
lk 142
… “Nii headel kui halbadel aegadel on alati kusagil vabu töökohti.” KORDA ENDALE SEDA IGA PÄEV!
lk 54
Suutmatus tööd leida on isegi hull, aga kui sellele lisandub veel äraütlemisega seotud tunne … Õudne! Enamik meist ei talu äraütlemist. Kulutame suure osa oma elust selle vältimisele: kohtamas käies, uusi ideid esitades ja nii edasi. Me ütleme enne teistele ära, kui meil on tunne, et nad kavatesevad meile ära öelda. Me teeme äraütlemise vältimiseks mida tahes (mõtlen tõesti: mida tahes). Vanemaks saades saab äraütlemise vältimise oskus meile üsna selgeks.
lk 25
Mõistmine, et kõik elutud materjalid vananevad, on oluline samm inimese vananemisprotsessist arusaamise teel. Me ei vanane elamise tõttu, see on lihtsalt “olemasolemise” kaasnähtus. See on universaalne põhimõte. Raamatud, õlleklaasid, kummilindid ja nõudepesumasinad vananevad isegi siis, kui neid pole kunagi kasutatud. Aja möödudes võimendavad materjalikahjustused üksteist ning nii lähevad asjad kergemini katki ka väga kerge surve peale. See ei erine kahjustustest, mis tekivad kudedes, millest on tehtud elusad organismid. Need kahjustused põhjustavad inimesele haigestumist ja nõrgaks muutumist ning lõpuks surma. Vananemise üldine definitsioon võiks olla selline: aastate jooksul muutun miski või keegi järjest õrnemaks või haavatavamaks ning läheb katki või sureb ka välise stressi tõttu.
lk 19
Me nimetame seda materjali väsimiseks—see on pisikeste struktuurikahjustuste kuhjumine.
lk 18
… suurimad andjad on tihti kõige salakavalamad võtjad.
lk 119
Töö on nähtavaks muutetud armastus.
lk 76
Mida ma tahan saavutada?
Mis mind takistab?
Mida ma võidan saavutustest?
Kuidas ma jõuan eesmärgini?
lk 158
“Kes tahaks oma vanemaid vannitada?” Jätke nüüd! Side laste ja nende vanemate vahel on nagu vastastikuse vastutuse põhjatu kaev, aga isegi sellel on piirid. Tagumikupühkimine jääb ilmselgelt teisele poole piiri.
lk 250
Mina nimetan neid inimesi asendusadvokaatideks. Vanade inimeste endi ülesandeks on hankida endale sellised advokaadid siis, kui nad suudavad seda veel teha. See kindlustab, et keegi astub nende eest välja, kui nad seda enam ise teha ei saa.
lk 228
Tuleb välja, et me oleme lühiajalised hedonistid ja pikaajalised pühakud.
lk 205
Ehk julgevad inimesed oma tõelist olemust näidata alles siis, kui on jõudnud vanaks saada. Võib-olla suudavad nad alles siis seda teha ja see muutub alles siis neile vastuvõetavaks, kuna sotsiaalsed piirangud kõrges vanuses lõdvenevad. Kui inimesed saavad olla nemad ise, hakkavad nad üksteisest järjest rohkem erineva, ja vanade inimeste puhu peab see kindlalt paika.
lk 218
Kõige ohtlikum otsuse tegemise eelarvamus, mis puudutab õnnelikkust, on tahtmise/meeldimise eelarvamus. /…/ Sa võid ehk näiteks koera lemmikloomaks väga tahta, aga tema omamine on hoopis teine lugu.
lk 126