Kerjuse seisundis inimene korraldab hea meelega revolutsiooni— tal ei ole midagi kaotada ega millestki kahju.
lk 164
Kerjuse seisundis inimene korraldab hea meelega revolutsiooni— tal ei ole midagi kaotada ega millestki kahju.
lk 164
Tavaliselt arvatakse, et vaesus sunnib inimesi armastama ja hindama tõelisi väärtuseid: sugulussidemeid, ausust, korralikust ja tööarmastust. Tegelikult vaesus teravdab konflikte nii perekonnas kui ka ühiskonnas.
lk 164
Uue “sellise” kallale asuda on hirmutav, riskantne, lihtsam on korrata eelmisi tegevusi, mis kunagi rahuldust ja rõõmu pakkusid. Kui uuega välja ei tule, jääb tusk alles. Ja see on kurb. (Miks inimesed kipuvad kordama pigem midagi vana/tuttavat tegevust kui uut).
lk 157
Melanie Kleini mõistes erineb üleüldine kadedus olmekadedusest selle poolest, et selle objekti ei ole peaaegu kunagi võimalik kätte saada.
lk 76
Äärmiselt vähe on selliseid soove, mida ei ole võimalik teoks teha, kui ise need käsile võtta. Kõige sagedamini tabab fiasko meid siis, kui nõuame viivitamatult meie soovide täitmist teistelt ja veel sellises vormis, et võime saada midagi muud kui vastu vahtimist, nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.
lk 46
Õnne läbielamine ei väsita ega kurna meid, nagu juhtub vaimustuse ja ekstaasi puhul, vaid lisab jõudu.
lk 40
Käia iga päev tööl, valmistada õhtusööki ja suhelda lähedastega, kes ei ole kaugeltki inglid—midagi kangelaslikku selles kahtlemata on.
lk 35
Tunnistage, et elu ilu on lahutamatu selle haprustest. Me oleme noored, kuni äkki enam ei ole. Oleme terved, kuni äkki enam ei ole. Oleme koos nendega, keda armastame, kuni äkki enam ei ole.
lk 230
Loobuge ebarealistlikest surnud inimeste eesmärkidest, leppides sellega, et elus olemine tähendab mõnikord haiget saamist, läbikukkumist, stressi ja eksimist.
lk 229
Unistamine sellest, kuidas kõik unistused sujuvalt täide lähevad, ei aita. See pigem takistab teid, sest petab teie aju ära, pannes ta uskuma, et olete juba oma eesmärgi saavutanud. Sellised positiivsed fantaasiad lasevad sisuliselt pudelist süsihappegaasi välja, raisates energiat, mida vajame, et motivatsiooni säilitada ja tõepoolest edasi liikuda.
lk 154
Oma iseseisvuse elluviimine—võim, mille annab “Ma tahan” versus “Ma pean”— on sammhaaval muudatuste tegemise teine eeldus.
lk 142
Ent muutus on protsess, mitte sündmus. Protsessile keskendumine tekitab meis tunde, et me võime vigu teha, neist õppida ja ikkagi pikas vaates oma sooritust parandada.
lk 138
Kaotus on valiku tegemisse sisse kodeeritud. Te loobute sellest teest, mida te ei valinud, ning iga kaotusega kaasneb teatud valu, kurbus ja isegi lein.
lk 128