Kohe kui muutused algavad, kannatused vaibuvad.
lk 183
Mõtted sildiga: olemine
Vestlused õnnest vol 15
Muidugi nukker tõde, sest seda on võimalik muuta toredaks või vähemalt sümpaatseks reaalsuseks. (Kas nukker tõde või vale?)
lk 183
Vestlused õnnest vol 14
Palju lihtsam on ära anda viimast, kantut ja inetut, kui jagada midagi head, väärtuslikku ja meeldivat.
lk 173
Vestlused õnnest vol 12
Veel üks saladus. Kui olete üldsusele esimest korda silma jäänud, siis teisel korral on kergem ja kolmandal-neljandal läheb päris libedat. Kõige raskem on ületada ebakindlust iseeneses, tuleb pidevalt õppida ja täiustuda. Ilma pideva õppimiseta ei päästa teid ükski anne.
lk 172
Vestlused õnnest vol 11
Tihti inimesed lihtsalt ei usalda ennast. Ja arvavad, et loovad midagi mittevajalikku ja ebahuvitavat. /…/ Kui kirjutati tülgastav retsensioon ja sõimati Facebookis, on seegi edu: pandi tähele.
lk 171—172
Vestlused õnnest vol 10
Kerjuse seisundis inimene korraldab hea meelega revolutsiooni— tal ei ole midagi kaotada ega millestki kahju.
lk 164
Vestlused õnnest vol 9
Tavaliselt arvatakse, et vaesus sunnib inimesi armastama ja hindama tõelisi väärtuseid: sugulussidemeid, ausust, korralikust ja tööarmastust. Tegelikult vaesus teravdab konflikte nii perekonnas kui ka ühiskonnas.
lk 164
Vestlused õnnest vol 8
Uue “sellise” kallale asuda on hirmutav, riskantne, lihtsam on korrata eelmisi tegevusi, mis kunagi rahuldust ja rõõmu pakkusid. Kui uuega välja ei tule, jääb tusk alles. Ja see on kurb. (Miks inimesed kipuvad kordama pigem midagi vana/tuttavat tegevust kui uut).
lk 157
Vestlused õnnest vol 7
Melanie Kleini mõistes erineb üleüldine kadedus olmekadedusest selle poolest, et selle objekti ei ole peaaegu kunagi võimalik kätte saada.
lk 76
Vestlused õnnest vol 6
Vestlused õnnest vol 5
Äärmiselt vähe on selliseid soove, mida ei ole võimalik teoks teha, kui ise need käsile võtta. Kõige sagedamini tabab fiasko meid siis, kui nõuame viivitamatult meie soovide täitmist teistelt ja veel sellises vormis, et võime saada midagi muud kui vastu vahtimist, nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.
lk 46
Vestlused õnnest vol 4
Õnne läbielamine ei väsita ega kurna meid, nagu juhtub vaimustuse ja ekstaasi puhul, vaid lisab jõudu.
lk 40
Vestlused õnnest vol 3
Käia iga päev tööl, valmistada õhtusööki ja suhelda lähedastega, kes ei ole kaugeltki inglid—midagi kangelaslikku selles kahtlemata on.
lk 35
Emotsionaalne paindlikkus vol 20
Tunnistage, et elu ilu on lahutamatu selle haprustest. Me oleme noored, kuni äkki enam ei ole. Oleme terved, kuni äkki enam ei ole. Oleme koos nendega, keda armastame, kuni äkki enam ei ole.
lk 230
Emotsionaalne paindlikkus vol 19
Loobuge ebarealistlikest surnud inimeste eesmärkidest, leppides sellega, et elus olemine tähendab mõnikord haiget saamist, läbikukkumist, stressi ja eksimist.
lk 229
