Mindfuck vol 3

Lapsena elatakse tihti väga kitsas maailmas ja seda mõistetakse ähmaselt. See maailm on kahtlaselt sarnane sisemise vanglaga, mida vaimsed barjäärid iga päev inimeses tekitavad. See seletab, miks inimesel on nii raske tahta oma elu jaoks midagi muud peale selle, mida ta on õppinud oma perekonnalt. Ta tunneb, et peab kõigepealt saama loa, et tal lubataks tahta elult rohkem või lihtsalt midagi teistsugust kui tema vanemad või sugulased või sõbrad.

lk 88

Vaba hing vol 2

Esseist Pico Iyer rõhutas, et töölt lahkumine “ei tähenda allaandmist, vaid edasi liikumist; see on suuna muutmine mitte sellepärast, et miski ei kohane sinuga, vaid sellepärast, et sina ei kohane selle millegagi. Teisisõnu ei ole see kaeblemine, vaid positiivne valik ja kindlasti mitte seisak, vaid samm edasi paremas suunas.”

lk 21

Mindfuck vol 1

Kahtlustan, et inimene õpib mõned põhilised oskused, nagu näiteks kõndimise enne rääkima hakkamist—ja seega ka enne enesega suhtlemise ja enese saboteerimise välja arendamist—sellepärast, et siis pole ta veel võimeline ennast segama. Kui seda õpitakse hiljem, siis veedaks paljud arvatavasti terve oma elu igale poole roomates. Inimene prooviks, kukuks maha, kritiseeriks ennast, prooviks uuesti ja annaks siis alla. Õnneks on evolutsioon targem. Lapsed on suurepärane näide, kuidas toimub õppimine kõrgemal tasemel.

lk 72–73