Mõtteviis vol 6

Kui tüdrukud on veel väikesed, on nad sageli täiuslikud ning rõõmustavad, kui kõik neile seda ütlevad. Nad on nii viisakad, nii armsad, nii abivalmid ja nii varaküpsed. Tüdrukud õpivad usaldama hinnanguid, mida inimesed neile annavad. “Issand, kõik on minu vastu nii kenad; kui nad mind kritiseerivad, siis peab see olema tõsi.”/…/
Poistega tõreletakse ja neid karistatakse pidevalt. Kui jälgisime koolitunde põhikoolis, nägime, et poisse kritiseeriti käitumise eest kaheksa korda rohkem kui tüdrukuid. Samuti nimetavad poisid üksteist pidevalt sigadeks ja idiootideks. Seetõttu kaotavad hinnangud oma jõust palju.

lk 96

Pargineljapäevad

Tädi oli Jeanie isa ainus õde, hiljuti üheksakümneseks saanud, ikka veel elus ja elas rõõmsalt iseseisvalt oma Wimbeldoni majas. See vaimukas ja teravate sinisete silmadega — mille ka Jeanie oli pärinud — naine töötas sõja ajal vastuluures ning oli pärast seda ihuüksi oma vanemate eest hoolitsenud. Selle aja peale, kui ta kuuskümmend sai, olid need mõlemad surnud ning tädi Normast, kes oli senimaani ümbruskonnas tuntud kui kinnastatud ja kübaraga vanatüdruk, sai silmnähtavalt boheemlane, kui ta oma söögitoa stuudioks ümber tegi ja maalima hakkas. “Kuuskümmend on paradiis,” ütles ta Jeanile, kui nad kord istusid ja teed jõid. “Maailm on sinuga lõpparve teinud, sa oled muutunud praktiliselt nähtamatuks, eriti veel, kui oled naine. Mulle meeldib mõelda, et see on su kolmas elu. Kõigepealt on lapsepõlv, siis täiskasvanuea nõuded — töö, pere, kohustused — ja alles siis, kui kõigi meelest on kõik lõppenud ja sa istud vanuripõlve prügimäel — ja vabadus! Sa saad lõpuks ometi olla sina ise, mitte see, keda ühiskond sinus näha tahab, mitte see, kes sa enda arvates olema peaksid. “

“Kas see pole mitte põlvkonniti erinev?” oli Jeanie küsinud. “Meie omad on ju väga vabameelsed, feminismi võidukäigust saadik võime me teha, mida tahame.”

Tädi Norma oli targalt noogutanud. “Kas ikka võite? Kas võite kohe tõesti?” Ta oli naeratanud, sinised silmad säramas. “Mulle tundub, et ootused kehtivad veel praegugi… pere ja nõnda edasi.” Ta oli pead vangutanud. “Aga teisalt, mida mina ka tean?”

lk 40—41

Ikka siin vol 3

Isegi meestel on igavest noorust ja ilu ülistavas ühiskonnas parajalt raske toime tulla, aga naised kannatavad selle tõttu veel enam. Põhjus on selles, et mehi on ajalooliselt iseloomustanud midagi niisama väärtuslikku kui noorus — nimelt võim. Naised on alles hiljuti hakanud võimu juurde pääsema. Mees võib olla kortsuline ja hallipäine, kuid ta kõrge ühiskondliku või majanduslik positsioon korvab tema puudused. Naistel nii hästi ei lähe. Kui vanema mehe kohta märgitakse, et ta on soliidses eas, siis naine väidetakse tihti olevat närtsinud või ühe jalaga hauas, ühiskonna surve sunnib teda oma vanust varjama ja sellel on sageli valusad tagajärjed. Tänapäeva naisel on pärast menopausi elada veel üks kolmandik oma elust, kuid massikultuur annab mõista, et kui ta pole enam noor, heas vormis ega saa enam lapsi, on ta samahästi kui nähtamatu. /…/ Meid sunnitakse nagu lakkamatult võitlema ette kaotatud võitlust aja ja loodusseadustega.

lk 23

Mida teha, kui on sinu kord vol 3

Meid on õpetatud endas kahtlema. Veel halvem on see, et teisi on õpetatud meis kahtlema. Neile, kelle käes pole traditsiooniliselt võimu olnud, meenutatakse seda päevast päeva. Keeleteadlane Kieran Snyder avastas uurimistöö käigus, et töötajate kohta antud kirjalikes hinnangutes kritiseeritakse naiste isiklikku stiili kolmkümmend korda sagedamini kui meeste oma. Naiste kohta tehtav kriitika läheb isiklikuks, olenemata arvustaja soost.

lk 29