KULDKINGAKESTES astub Aeg
kõik see aeg, kõik see aeg.
Armas aeg,
kuhu jäänud kõik see Aeg,
lapespõlv ja pungaaeg,
noorusaeg ja voorusaeg,
naisepõlv
ja mungaaeg?
lk 5
KULDKINGAKESTES astub Aeg
kõik see aeg, kõik see aeg.
Armas aeg,
kuhu jäänud kõik see Aeg,
lapespõlv ja pungaaeg,
noorusaeg ja voorusaeg,
naisepõlv
ja mungaaeg?
lk 5
MU EMA ärakandmata koorem
vajutab
nüüd minu õlgu
alla, maha, längu.
Pärandus ainsale tütrele.
Lisanud enda ärakandmata koorma,
pärandan
selle kord oma kahele tütrele.
Saab see jagatud pooleks
või kantud topelt?
Ehk pärandub see neljale tütretütrele?
Võlg jagatakse laiali
üha vähenedes
või üha suurenedes?
lk 18
Tule ometi koju,
kodus on suvi suurem.
Õunad on juba valmis
taganttoa nurga juures.
Juba saab suhkruhernest
kaunu ja supi-ivi.
Linnas on linnamajad.
Jumala paljas kivi
lk 144
naine, 34-aastane
väsinud unistamast, otsib
üht maja, kõik on juba
olnud, mööbel ootab
võõras aidas oma aega või
lõplikku unustust;
mees on võõras, muld
vaid oma, istutab taimi
sinnaja tänna; valvama peab, et
keegi kogemata kombel
maha ei niidaks
lk 33
Istusin just rahulikult sööma,
kui tema tuli lööma.
lk 75
WC UKSE PEAL ON KUJU
VÕÕRAD TÄHED W JA C
DABLJUU VÕI KAKSISVEE
IKKA PEALE TÕMBAD VEE
lk W
Võta keegi, kes arvet e pea,
kes võitu ei püüa ja kaotust ei karda,
kel iseendaga suuremat asja ei ole.
Tema on vaba.
lk 72
Ma tõusen ja see üks mina
saab korraga sajaks minaks.
Nad ütlevad, et ma tiirlen su ümber.
Mis rumalus. Tiirlen ma ümber enese.
lk 114
Tantsi, kui sind on katki murtud.
Tantsi, kui oled sideme rebinud.
Tantsi võitlusväljal.
Tantsi omaenese veres.
Tantsi, kuni oled lõpuni vaba.
lk 119
Tants pole karglemine ja kerge
õhkutõus tolmune.
Kahe maailma kohale tõstab tants
valu veres, loobudes elust.
lk 120
Kõnni edasi, kui ka kuhugi jõuda ei ole.
Ära püüa kaugusi silmaga seletada;
see pole inimeste jaoks. Liigu eneses,
kuid mitte suunas, kuhu sind käsutab hirm.
lk 121
Olen nii väike, et mind pole õieti nähagi.
Kuidas küll minusse mahub nii määratu armastus?
Vaata enese silmi. Need on väikesed küll,
aga ometi näevad seda, mis hiigelsuur.
lk 225
Salapööris meis
paneb tiirlema universumi.
Pea ei tea jalgadest,
jalad peast. Ja mis sest.
Mõlemad keerlevad.
lk 8
mul on väga leidlik naine
kõik leiab ülesse
raha mu kotist
hingerahu hingesopist
kõik kasutatud kummid
ning need õiged nupud
kust keerata mind hulluks
mul on ülileidlik naine
kõik leiab ülesse
isegi mu ämma soovid
kuna ma ja millest hoolin
või siis kuna prügi viia
ning kui vaja pisar silma
sest süüd jään ju ikka mina
mul on väga leidlik naine
kõik leiab ülesse
näiteks vahel ka kui tahab
sellise soovi mis ta jalad
ikka pärsi hullu moodi
ümber minu seovad
et siis pärast jälle oleks
korralikud vanemad …
ja kas ma juba ütlesin
et mul on väga leidlik naine
lk 43
/…/
Ja me siseneme Teispoolsusesse, väljaspool aega ja ruumi.
Ilmaasjata hingedepäeval meelitatakse meid söögi ja joogiga.
Me ei vasta, ses pole keelt, mille abil võiksime elavatega suhelda.
Ja närbuvad kasutud lilled, mis toodi haudadele siis,
kui me olime juba kaugel.
lk 414