Õppimiseelne seisund ongi rumalus.
lk 17
Õppimiseelne seisund ongi rumalus.
lk 17
Selgub, et õhin on kaasasündinud võimete arendamisel kõige olulisem, sest kogemuse ning vilumiseni viib vaid üks tee — tahtmine harjutada. Sellepärast väidavadki karjäärinõustajad, et parem on valida karjäär, mis teil lihtsalt välja kukub ning mida te armastate, sest siis harjutate usinamalt ja võidate endale konkurentsieelise.
lk 77
… sõnakuulmatus võib olla vastus ka autoriteedile. Kui õpetaja ei tee oma tööd korralikult, siis muutub laps sõnakuulmatuks.
lk 190
Tudengid, kes võiksid olla heas koolis oma klassi paremad, võivad väga heas koolis üsnagi lihtsalt kukkuda viimaste sekka. Üliõpilased, kes tunnevad, et nad on heas koolis mingi ainega järje peale saanud, võivad väga heas koolis tunda, et nad jäävad selle aines aina rohkem maha. Vahet pole, kui subjektiivne, naeruväärne ja irratsionaalne see tunne on — aga see loeb.
lk 79
Hariduse kõrgeim tulemus on sallivus.
Helen Keller
lk 136
Kui sa ei saa õppida midagi hästi tegema, õpi nautima selle halvasti tegemist.
Ashleigh Brilliant, Inglise autor ja karikaturist
lk 122
Üks tähtsamaid asju, mida õpetaja teha saab, on saata õpilane pärastlõunal koju nii, et too meeldib endale pisut rohkem.
Ernest Melby, kogukonna õpetuse propageerija
lk 74
Me alahindame liiga sageli, milline jõud on puudutusel, naeratusel, lahkel sõnal, kuulaval kõrval, ausal komplimendil või hoolimisel. Need kõik suudavad elule uue suuna anda.
Dr. Leo Buscaglia
lk 53
Õpetamine on kurnav töö. Aga ma ei osanud oodata, et see on ka emotsionaalselt kurnav. Kõige lihtsam lahendus sellele dilemmale oleks olla õpilastele emotsionaalselt kättesaamatu… Hea õpetaja seda ei tee. Hea õpetaja peab osalema emotsionaalsetes hetkedes. Ma ei saa üht osa endast välja lülitada, kui ma klassi ette lähen. Mu õpilased saavad kas terve proua Beari või mitte kedagi.
Allison L.Bea, 6. klassi õpetaja Ohaiost, tsitaat raamatust “What To Expect In Your First Year teaching” (1998)
lk 19
Õpetajad loodavad iga päev õpetada. Positiivne ja toetav suhtlus kahekümne seitsme lapsega umbes viis tundi iga päev algkooli klassiruumis on nõudlik ja kurnav töö. Samasugune suhtlus neljas kuni kuues järjestikuses tunnis kahekümne nelja või enama keskooliõpilasega võib suisa võimatu olla.
John Goodard, “A Place Called School” (1984)
lk 32
Õpetajalt ei küsita nõu, kui hariduse kohta tähtsaid otsuseid langetatakse. Otsuseid teevad poliitikud, sest nemad teavad, mis meile hea on. Tihti arutatakse hariduse teemal terevisioonis. Kohal on poliitikud, mõttekodadae esindajad, professorid, bürokraadid. Õpetajaid ei ole.
lk 6
Püha Benedictuse kloostrireegli järgi oli nii, et kui mõni munk hakkas oma töö üle uhkust või ka lihtsalt rahulolu tundma, pidi ta selle kohe sinnapaika jätma ja millegi muu kallale asuma.
lk 29
Võluvägi oli kolmes reeglis, mida iga õpetaja kohustus järgima. Esiteks, igal hommikul teretas õpetaja iga last nimepidi ja silmsidet hoides. Teiseks helistas õpetaja lapse puudumise korral mitte vanematele, vaid lapsele endale, ja küsis, miks ta koolis ei olnud. Kolmandaks sai iga laps vähemalt korra nädalas nimeliselt ja teiste ees kiita.
Selle marginaliseerimisfunktsiooniga muutub põhikool — nagu varem erikool — töötute noorte hoiukohaks. Haridusele orienteeritud “noortevarjupaigana” on ta täna midagi tänava ja vangla vahepealset. Tema funktsionaalne sisu liigub tegevusteraapia suunas.
lk 193
“Ma kadestan teid — teil on nii vahva amet!” ütles bussijuht õpetajale.“Kas te pole kunagi mõelnud, et te võiksite fakiiriks hakata? Teile meeldiks kindlasti naelte otsas magada, hõõguvat süsi neelata ja muu sarnane ,” nentis õpetaja.
lk 192