Usun, et eestlane võiks oma ilmavaadet aeg-ajalt kalibreerida järgmise mõtte kaudu: maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel.
lk 17
Usun, et eestlane võiks oma ilmavaadet aeg-ajalt kalibreerida järgmise mõtte kaudu: maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel.
lk 17
Taevas Eesti kohal oli eriline selles suhtes, et me võisime alati kinnitada oma pilgu Põhjanaelale,sest see täht ei loojunud meie peade kohal kunagi. See silmside pani mind mõtlema asjaolust, et tegelikult võiski just selles igipõlsises paigalseisus peituda põhjamaa rahvaste meelekindlus püsida just siin ja igavesti. Meil oli alati üks kindel punkt, millest haarata või alustada, kui elu maal kippus hapraks minema või käest libisema.
lk 132
Keegi ütles mulle Tallinnas, et eesti keel on itaalia keele kõrval kõige meloodilisem keel maailmas, mis võiks seletada eestlaste erakordset suhet muusikasse, iseäranis koorilaualu.
Keel, mis peidab endas põhjamaiste aastaaegade kummalist, mõõdutundetut amplituudi; keel, kus ei valitse mitte heledus-tumedus, vaid milles päev on niisama pikk, kuivõrd öö on lühke, ja vastupidi.
Šamanistlik keel.
lk 74
Üldiselt on eestlaste viisakus sootuks teistsugune kui mujal Euroopas tavaks: vabandamata trügitakse siin teistest ette, ust enda järel tulijale lahti ei hoita, tänatakse nii tagasihoidlikult, et seda võiks peaaegu ükskõiksuseks pidada.
lk 70
Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Tasapisi olen õppinud kõndima nagu eestlane, aga ma pole kohanud ühtki pilku, ehkki hoian silmad pärani.
lk 27
Ma otsin pakase, tagasitõmbumise ja inimtühjade alade moraali.
Glenn Gould nimetas seda “põhjamaa ideeks”.
lk 16
Eesti topeltvokaalid, eriti naisenimedes, nagu Jaanika, Triin, Tuuli, Kristiina, on kui meelis õnne, vaat et õnneliku elu tõotus.
lk 9
… Eesti — see nimi kõlab nii kaunilt eesti keeles, kust ta omandab häbelikuma ja malbema naiseliku värvingu kui prantsuskeelne “Estonie” või anglosaksi “Estonia”, mis võiks olla mõne viktoriaanliku romaani kangelanna eesnimi. …
lk 10
/…/ kõlasid ju need kolm nime, Estonie, Lettonie, Lituanie, kui üks kaotsiläinud luuletus, mida hoidis koos vaid riim /…/
lk 9
Kui pealkiri poleks vigane, siis jääks vähemalt 20% klikkidest saamata. Eestlased on usinad kritiseerijad. See kont mida järada ei anna ei paku piisavalt huvi.
Tahaks ju mõelda, et eestimaalane pole laisk ja rumal ning temast saaks väga hea kodanik. Siis aga vaatad enda ümber poejärjekorras, ühistranspordis või liikluses ega mõista, kuidas me selle loomaaiaga üldse ellu oleme jäänud. Ja mida nüüd veel lamba-aasta toob?
Eestlased üldiselt ei talu ei endast halvemaid ega paremaid, siin on vaikiv kohustus kõigil olla keskmine.
Ei leidu enam Taga-Valgas ega Valgas, selles kaksiratsi Läti piiril istuvas linnas …
lk 14
Milline võimalus meil oli! Alustada algusest, ehitada üles üks suurepärane väikeriik! Aga mis on nüüd? Poliitilised mängud, lollus, kasuahnus, ülekontrollimine, karistamine, hoolimatus ja kohutav inimvaenulikkus!
lk 242