Kui Sul on raske, rända ning otsi edasi — ehk leidub veel mõni nurgake, mida inimesed pole ära saastanud.
lk 66
Kui Sul on raske, rända ning otsi edasi — ehk leidub veel mõni nurgake, mida inimesed pole ära saastanud.
lk 66
Et sümptomid on peaaegu identsed, ei tea me sageli ise ka, kas meie meeleolu rikub liiga palju või liiga vähe pingutust.
lk 93
Hingehäda kergemate vormide puhul võib metsajooks olla koguni niisama tõhus kui psühhoteraapia.
lk 84
Mine välja, vala see kola, mis sind kiusab, endast välja. Sel kolal on seal väljas palju parem olla ja sinul ka palju parem, kui kola sisemust ei risusta.
lk 17
Leidke 15 minutit hommikul ja 15 minutit õhtul aega, mille vältel te ei tee muud, kui muretsete tuleviku pärast. Istuge laua taha, tehke nimekiri kõigist muredest ja siis mõelge neist. Aga niipea kui aeg läbi, peate muretsemise lõpetama, ja niipea kui muremõtted pähe tagasi hiilivad, meenutage endale, et te ei tohi nende pealemõelda enne, kui alles järgmisel mureajal.
lk 24
Igavus, äng ja õnnetus aeglustavad aega, aga ükski neist ei ole eriti kutsuv vaimne seisund. Mina väidan, et kui elada elu, kus aeg käib kiiresti, annab see märku täiuslikust ja ilmselt rahulolu pakkuvast, mitte tühjast elust.
lk 215
Kõik me valuleme maailma pärast ja tahame teda parandada. Aga iseendaga toime ei tule.
lk 214
Kui mul on raske või tüütu ülesanne, siis edasilükkamisega seda kergemaks ei tee. Ma proovin edasilükkamist edasi lükata.
lk 234
Oma jälgi uuesti üle käia – ei! Tagurpidi tagasi ronida sinna, kust tuldud – ei, ei! Olgu või hullem, tulgu või raskem – kui minema peab, ikka edasi!
lk 44
Kui inimene tunneb häbi, piinlikkust või alandust mingi tehtud või tegemata jäetud teo pärast, siis ta tunneb, et on teinud midagi valesti, mis annab teistele põhjust kritiseermiseks.
lk 171
Juba antiikaja suured mõtlejad said aru, et keskendumise eri vormid on segatud ärevuse ja depressiooniga.
lk 152
Kahju, et elu ei lähe alati nii, nagu oleks tahtnud. Karm! Kuid see pole kunagi maailmalõpp, ehkki sel hetkel võib nii tunduda. Isegi siis vaarub elu kuidagi edasi.
lk 62