Hirm… See jälitab inimest kogu elu, käies varjuna tema kannul. Hirm surma ees, hirm haiguste ees, hirm kaotada lähedasi ja armsamaid, kartus oma laste pärast ja hirm langeda avaliku häbi ohvriks. Need kartused ja hirmud on kõigile tuttavad — enamus normaalsetele inimestele, karta ei oska vaid hullumeelsed ja surnud. Inimesed kardavad tihti seda, mida nad on ise loonud. Nad kardavad iseennast. Ja karavad, et nende hirmust saab keegi teada, või seda, et ta ei käitu õigesti või ütleb midagi sellist, millest teised aru ei saa või heaks ei kiida. Selliste hirmude ja kartustega elatakse tavaliselt terve elu.
lk 65
