Ma usun, et meie liik ei püsi kaua. Me ei tundu olevat sellisest puust, mis on võimaldanud näiteks kilpkonnal eksisteerida enam-vähem muutumatuna sadu miljoneid aastaid ehk sadu kordi kauem, kui me üldse olemas oleme olnud. Kuulume lühiealisesse liigirühma. Kõik meie sugulased on juba välja surnud. Enamgi veel, me teeme kahju. Meie enda valla päästetud rängad kliima—ja keskkonnamuudatused jätavad meile vähe võimalusi. Planeedi Maa jaoks võivad need osutuda väikeseks, tähtususetuks välgatuseks, kuid ma ei usu, et elaksime need terve nahaga üle, eriti kuna avalik ja poliitiline arvamus eelistab jaanalinnu kombel pea liiva alla peita ja eirata neid ohte, kuhu praegu tormame.
lk 107–108
