Kui sa ei tea täpselt, mida arvad või tunned, on teistel palju kergem öelda, mida peaksid mõtlema ja tundma.
lk 51
Kui sa ei tea täpselt, mida arvad või tunned, on teistel palju kergem öelda, mida peaksid mõtlema ja tundma.
lk 51
Populaarpsühholoogia ja eneseabiga on veel ka see häda, et peamiselt keskendutakse inimestele kui isoleeritud indiviididel, kes on lõksus oma mõtetes. Aga see on vaid osa kogu suurest mõistatusest. Hirm on meie sees, kuid jõuab meieni ka teistelt: meie elukeskkonnast, koolist, töölt, tiimist, kodustelt js sugulastelt, kõikvõimalikest suhetest.
lk 19–20
Naised on tähelepanu all olemise suhtes sedavõrd tundlikud, et on, nagu psühholoogid ütlevad, harjunud ise oma keha jälgima. See tähendab, et nad mõtlevad oma kehast ja sellest, kuidas see paistab, kusjuures paljud naised teevad seda suisa iga minut.
lk 48
Ajaloos on vähe huvirühmi, mis pole tahtnud naisi oma kontrolli all hoida. Seda on tahtnud teha kirik, valitsus, isad, abikaasad, ilutööstus, toiduainetööstus… Nimeta vaid.
lk 45
Lapsed teavad vaistlikult, et suureks kasvamine tähendab liikumist sõltuvusest sõltumatusesse.
lk 44
Et leida oma hääl, tuleb meil olla oma keha sees—võimelised täierinnaga hingama ning võimelised pääsema juurde oma sisetundmusele.
lk 373
Mõnel moel sarnaneb neurotagasiside vestlusest hõlmatud inimese näo vaatlemisega. Kui näed naeratusi või kergeid noogutusi, premeeritakse sind ja sa jätkad oma loo jutustamist või oma seisukoha selgitamist. Ent kohe, kui vestluspartner näib tüdinuna või pilgu ära pöörab, hakkad otsi kokku tõmbama või muudad teemat.
lk 352