Maailm on väiksem kui kunagi varem ja selle keskel on üha raskem leida midagi ausalt unikaalset.
lk 41
Maailm on väiksem kui kunagi varem ja selle keskel on üha raskem leida midagi ausalt unikaalset.
lk 41
Ja kes ütleb, et me peame õigustama või selgitama, miks me oleme sellised, nagu oleme? Kus on kirjas, et see on tingimus eluks?
lk 114
Mul kulus palju-palju aastaid, kuni avastasin, et armastus kellegi vastu ja temaga nõustumine on kaks ise asja.
lk 112
Aga nii palju, kui mina aru saan, on parem ärgata hilja kui mitte kunagi.
lk 106
Kurb ja trööstitu oli vaespoissmeeslapse elu, sest ta oli juba päris suur poiss, kolmekümneaastane …
lk 32
Tulime koju, poissi ei kusagil. Pool tundi otsisime, siis hüppas kapist välja! Pikaks kasvanud, habeme kasvatanud ja elukaaslasegi majja toonud! Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
lk 27
Onu Elbul oli suur unistus – ta tahtis saada sponsoriks.
lk 23
Jogurtid on peamiselt keemia, milleks neid endale sisse ajada? Supermarketist on üldse raske midagi söödavat leida, teen oma ostud pigem turult.
Inimorganism on loodud pingutuse ja puhkuse jaoks, töö ja une jaoks. Elu põhimõtteks on rütm.
lk 72
Nüüd tean, et ta tegi iga päev päris tööd. Ärkas koos päikesega hakkas askeldama. /…/
Rõõm tegemisest pani silmad särama. Värske õhk tekitas klaari jume. Me olime terved, toonuses, pruunid. Õnnelikud.
Sellest pole möödas sajand. Õnneks ja heas vormis olemiseks pole ka praegu palju vaja. Miks me siis enam ei oska?
lk 100
Inimesed ei oska arvata, kui palju nad looduslikust maailmast puudust tunnevad seniakaua kuni neid sellest eraldatakse.
lk 54
Kevadeti müüs ikka kaubahalli juures nartsisse ja ütles, et parima klatšiga peab end kursis hoidma iga moodne naine.
lk 39
Kui viibid lõksus piisavalt kaua, saab fustratsioonist viha. Viha aga otsib väljapääsu ja ohvrit.
lk 50-51
Taimed eristasid värvusi – sinise valguse põhjal teadsid nad, kuhupoole pöörata ja punase valguse põhjal mõõtsid nad öö kestust.
lk 24
Üks lesk ütles kord, ja seda olen hiljem kuulnd ka teistelt leskedelt, kes kord olid olnud noored türdrukud, et mitte vanadus ei ole see kõige hullem, mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see. Ta rääkis, et kui saaks, läheks ise mulla alla, aga ei saa, peab ära ootama kuni lastakse.
lk 160