Oma jälgi uuesti üle käia – ei! Tagurpidi tagasi ronida sinna, kust tuldud – ei, ei! Olgu või hullem, tulgu või raskem – kui minema peab, ikka edasi!
lk 44
Oma jälgi uuesti üle käia – ei! Tagurpidi tagasi ronida sinna, kust tuldud – ei, ei! Olgu või hullem, tulgu või raskem – kui minema peab, ikka edasi!
lk 44
Kui inimene tunneb häbi, piinlikkust või alandust mingi tehtud või tegemata jäetud teo pärast, siis ta tunneb, et on teinud midagi valesti, mis annab teistele põhjust kritiseermiseks.
lk 171
Naisterahvastel on ju säärane mood, et enne ütlevad näo, käte ja kehaga, alles siis tulevad sõnad.
lk 59
Und on mitut sorti. Kõige raskem on muidugi lõputu surmauni. Sellest järgmiseks loetakse karu talveund. Siis tuleb ausat tööd teinud rontväsinud mehe uni, mida kutsutakse ka õiglaseks uneks. Räägitakse veel ühe silmaga magamisest ja linnuunest. Kõige ergem uni olla aga siiski nurkajäänud haavikuemandal.
lk 42
Juba antiikaja suured mõtlejad said aru, et keskendumise eri vormid on segatud ärevuse ja depressiooniga.
lk 152
Kuid kui teil on siiras soov teha midagi väljaspool harjumuspärast käitumist, siis teadke, et ilmas leiab palju inimesi, kes trotsisid reegleid ega tundnud sellepärast häbi.
lk 137
Võime oma ilmalikustamisest palju rääkida, kuid me ei saagi teada, kui oluliseks muutub inimesele püha ruum, kui neid ruume enam ei ole. See on ruum, kus ei pea rääkima, ei pea kuulama, ei pea midagi.
lk 91
Tähtis pole mitte religioon või konfessioonide erinevused, vaid see, et inimesel on võimalik minna paika, kus “maailm lõugab teiselpool seda ust”.
lk 91
Unustagem perfektsionism ja piirdugem oma parimaga, mitte kõige-kõige paremaga.
lk 63
… sest ainult noorena saab olla sedavõrd dogmaatiline, kuid ma ei hakka ütlema, et need mõlemad lähevad mööda, nii dogmaatilisus kui noorus.
lk 77
Kahju, et elu ei lähe alati nii, nagu oleks tahtnud. Karm! Kuid see pole kunagi maailmalõpp, ehkki sel hetkel võib nii tunduda. Isegi siis vaarub elu kuidagi edasi.
lk 62
Kui inimene loobub toiduorjusest, siis on ta ilmeselt kõigist muudest orjustest juba prii.
lk 67
Proua O-d tabas nüüd tihti tunne, et ta ei ole õiges kohas. Kõige ilmekamalt tuli see tunne esile keset juulikuist kuuma kivilinna. Sellisel hetkel proua O teadis, kus on õige koht: maal taimede hulgas, inimtühja ranna liival või merekivide vahel või leebes lainetuses aeglaselt ujumas.
lk 59 – 60
Miski pole talumatum kui vabadus, kui ta sul käes on.
lk 16
Ja ta mõistis nukralt, kuidas ta on sellel purdel end pöördumatult nihkesse keeranud, ja et nii see jääbki. Ta jääbki liikuma selg eest, igal pool, ja iga uus samm on ebakindel samm üle iseoma ajavahe.
lk 8