Verivorst, Õ-täht ja tedremuna – kõik need lopergused süsteemid on võtmeks eestlaste võluvalt omapärase mentaalsuse juurde.
lk 76
Verivorst, Õ-täht ja tedremuna – kõik need lopergused süsteemid on võtmeks eestlaste võluvalt omapärase mentaalsuse juurde.
lk 76
Igasuguste detailirohkete rõivatükkide triikimise põhireegel on: väiksemalt suuremale.
lk 68
Aga – inimesed on erinevad ja nad on seda kohe. Kohe väiksest peast. Eriti väiksest peast. Edasi lähevad üha ühesugusemaks ja surnust peast on juba üsna sarnased.
Seetõttu on laiskusel, seanahavedamisel ja molutamisel inimliigi püsivuse seisukohalt kahtelmata üpris oluline roll.
lk 201
Üllatas hoopis see, kui pgnpgnpgna erinevad, omanäolised, isevärki ja lahedad elukad need alles kooli minevad (õigemini veel päriskooli minemata) lapsukesed ikkagi on. Koolist välja tulevad nad kaks korda oma senise eluea jao aastate pärast palju ühesugusematena.
Mehed aga ei ole ühestki otsast alfa ja oomega, nad võivad olla ka beeta või delta või gamma, minugipoolest kas või väike müü.
lk 61
Nii et ma tahan öelda, et otsus on üks hea asi. Kui hakkabki kuidagi kiiva kiskuma, saab ju alati uuesti otsustada.
lk 51
Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid.
lk 198
Selle peale ärkasid lapsevanemad lõpuks ometi üles ja järgmine aasta ta enam lapsi ei õpetanud. Sai hoopis ühes teises kohas direktoriks.
lk 25
Põhjarahvastel, kes peavad jõudu katsuma pika ja pimeda talvega, kus toitu on raske leida, on tark suikuda talveunne. Depressioon võib olla kohastumus, mis säästab inimese energiat, et pikk talv üle elada. Kui soojendav päike taas taevavõlvile kerkib, ärkavad põhjarahvad oma melanhoolsest tardumusest ja siirduvad toitu otsima, sellal kui nende hulka sattunud sangviinikud ja liigsed optimistid on kevadeks juba ammu vedru välja visanud.
lk 190
Mine välja, vala see kola, mis sind kiusab, endast välja. Sel kolal on seal väljas palju parem olla ja sinul ka palju parem, kui kola sisemust ei risusta.
lk 17
Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.
lk 182