Ja kui sellest hoolimata on elu mõnikord ebaõiglane — pea, siis meeles, et mingi number peab täringul alati ette tulema ja võib-olla pääses tänu sulle just keegi teine. Selle asemel, et mõelda “Miks mina?”, poovi mõelda “Miks mitte mina?”.
lk 159
Detektiiv Triibik loomaaias
“Rääkige, milline oli viimane raamat, mida te lugesite?”
/…/
“Ee,” ütles Triibik.
“Noh, kas ei tule meelde?” julgustas õpetaja.
“Ee,” kordas Triibik.
Paar õpilast turstatas naerma.
Triibik ohkas “Ee-ee ehk “Eesti Entsüklopeedia”,” lausus ta nüüd aeglaselt.
lk 21
Reeglid, mida rikkuda vol 1
Pisut vähem enesehaletsust ja veidi rohkem pealehakkamist, ja polekski enam põhjust kedagi kadestada.
lk 21
Elamiseks mõeldud elu vol 2
Oma lastele ütleski, et ükskõik, mis jama on, ükskõik, kui pahasti asjad on, tuleb tulla ja rääkida.
lk 21
Mina, Sina, Meie – me oleme ühised
Vabatahtlikusel on suur jõud, eestlased on juba kord üks hoogtöö rahvas (vrdl – Teeme Ära).
Elamiseks mõeldud elu vol 1
Iga päev tuletab talle meelde, kui oluline on inimese jaoks teada oma päris lugu. Ilma valede ja kiusliku vassimiseta, ilma hukkamõistuta, vaid mõistes, et elus juhtub nii mõndagi.
lk 12
Riskilapsed klaaskausis
Võluvägi oli kolmes reeglis, mida iga õpetaja kohustus järgima. Esiteks, igal hommikul teretas õpetaja iga last nimepidi ja silmsidet hoides. Teiseks helistas õpetaja lapse puudumise korral mitte vanematele, vaid lapsele endale, ja küsis, miks ta koolis ei olnud. Kolmandaks sai iga laps vähemalt korra nädalas nimeliselt ja teiste ees kiita.
Riskiühiskond vol 9
Vanadus algab siis, kui tööelu inimesed vabastab — tundku nad end siis vanana või mitte.
lk 175
Riskiühiskond vol 8
Palgatöö ja elukutse on industriaalajastul saanud elamise teljeks. /…/ Täiskasvanuelu kulgeb täiesti palgatöö märgi all — ja mitte ainult aja tõttu, mida töö nõuab, vaid ka sellepärast, et inimene mõtleb töö peale ja planeerib seda ka väljaspool tööaega, enne ja pärast tööd.
lk 174-175
Riskiühiskond vol 7
Vallalise – elus kasvab igatsus teise inimese järele — nii nagu ka suutmatus teda kuidagi mahutada “oma elu skeemi”, mis kuulub nüüd tõesti juba ainult iseendale. Elu on juba täidetud teise inimese puudumisega. Nüüd ei ole talle enam kohta.
lk 158
Riskiühiskond vol 6
“Elu laste jaoks” on saanud ajutiseks etapiks naiste elus. Sellele järgneb keskmiselt kolmkümmend “tühja pesa aastat” — teistpool naiste traditsioonilist elukeset.
lk 144
Riskiühiskond vol 5
Selle marginaliseerimisfunktsiooniga muutub põhikool — nagu varem erikool — töötute noorte hoiukohaks. Haridusele orienteeritud “noortevarjupaigana” on ta täna midagi tänava ja vangla vahepealset. Tema funktsionaalne sisu liigub tegevusteraapia suunas.
lk 193
Riskiühiskond vol 4
Naisi tahetakse vabastada kodustest töödest ja kindlustatusest perekonna kaudu, paigutades mehed tagasi sellesse “modernsesse feodaalellu”, millest naised ise just lahti tahavad saada.
lk 144
Riskiühiskond vol 3
Veel kuuekümnendatel aastatel olid perekond, abielu ja elukutse eluplaanides, elutingimustes ja elukäikudes vägagi möödapääsmatud. Nüüdseks on kõigis neis punktides tekkinud valikuvõimalused ja valikusunnid. Pole enam selge, kas abiellutakse, millal abiellutakse, kas elatakse koos ilma abilellumata, kas abielllutakse ilma koos elamata, kas laps saadakse ja kasvatatakse üles abielu raames või väljaspool abielu, sellega kellega koose elatakse, või sellega, keda armastatakse, kuid kes elab koos kellegi teisega, enne või pärast või keset karjääri.
lk 130
Riskiühiskond vol 2
Töötuse mööduvuse pahupool on väliste põhjuste muutumine oma süüks, süsteemiprobleemide muutumine isiklikuks ebaõnnestumiseks. /…/ Pideva võimaluste välistamise käigus surutakse töötus, mis on midagi välist, samm — sammult inimese sisse ja see saab tema omaduseks. Uus vaesus on eelkõige, kuid mitte ainult materiaalne probleem. Ta on ka see tummalt enesesse võetud, asjatute ärahoidmiskatsete rituaalse läbitegemisena kulgev enesehävitus, mille näol massistaatus pealispinna alla vohab.
lk 120
