Võib-olla tuleb see asjaolust, et inimestel on niivõrd suur vajadus rääkida. Jutustades vabaneb ka hulk energiat ja tunded ilmuvad nähtavale. Kui inimene teisi kuulama hakkab, avastab ta märksa rohkem, kui oodanud oli.
lk 125
Võib-olla tuleb see asjaolust, et inimestel on niivõrd suur vajadus rääkida. Jutustades vabaneb ka hulk energiat ja tunded ilmuvad nähtavale. Kui inimene teisi kuulama hakkab, avastab ta märksa rohkem, kui oodanud oli.
lk 125
Koduarvutite suhtes on mul põhimõte, et mina kaabakaid enda koju ei lase.
21. sajandi aktiivse kodaniku võitlusvahenditeks on jalgratas, second-hand-riided, kodupeenral kasvatatud juurviljad, kommuunid, omaalgatuslik meedia ja kriitiline mõtlemine, mis tema valikuid suunab.
Ähmane identiteet, ähmane amet, hea, et kehapiirid veel pole ähmaseks muutunud.
Kuidas soetada sõpru täiskasvanuna, kui sul pole töökohta ning sa ei vii ka lapsi kooli?
lk 11
Parimad juhtumised, inimesed, asjad elus vajavad aega, mitte tõmblemist.
Kui te karjute “Ayib!“, siis kutsute ühiskonda appi ning inimesed sekkuvad ja lahendavad juhtumi. See on väga tõsine appikutse, kuna islam teeb ühiskonna solidaarseks; siin põrkavad ühe inimese teod kokku kogu ühiskonnaga.
lk 127
Mitte koormata teisi oma halva meeleoluga — see on vahest esimene viis väljendada halastust.
lk 190
Pole vähimatki tähtsust, kuhu iganes ma lähen — see, kuhu ma videviku kaudu pääsen, on kõikjal. Ja kõikjal jõuan ma lõpuks sinna.
lk 80
…, ja kes õppis teoloogiat. Ja samal ajal oli külas mu sõbratar Anneli, kes on tigude uurija ehk siis malakoloog. No ja siis õhtul metsapüstkojas, kui me tuld tegime ja lugusid rääkisime, arutasime, et vaat siis, teoloog on see malaka viibutaja meie ühiskonnas ja ometegi ei ole tema malakoloog, ja tigude uurija on malakoloog, kuigi võiks ju olla teoloog. Sõnad. No need sõnad.
lk 59
Tärkas usaldus, ilmenes, et tühjusesse hüppamise hirmust välja tegemata võimaldab pääseda teisele poole peeglit: meie hirmud on peaagu alati ilma tõelise aineta.
lk 120
naine, 34-aastane
väsinud unistamast, otsib
üht maja, kõik on juba
olnud, mööbel ootab
võõras aidas oma aega või
lõplikku unustust;
mees on võõras, muld
vaid oma, istutab taimi
sinnaja tänna; valvama peab, et
keegi kogemata kombel
maha ei niidaks
lk 33
Mõttetu on muretseda probleemide pärast, mis meid ees ootavad, veelgi mõttetum on muretseda nende pärast, mis on juba käes.
lk 117
Igalühel on oma maailm ja maailma kese, omad värvid ja lõhnad ja valgused ja soojused; ja mitte keegi meist ei pääse iial päriselt teise omasse; ükskõik kelle teise omasse, ei teise inimese omasse, ammugi mitte taime või looma või soojuse või niiskuse või kivi omasse. Ikka see üksildus keset lõpmatut osadust.
lk 16