Kõik muutub. Ühele tavalisele inimesele on see väga heidutav. Sa ei saa mitte millelegi toetuda. Sa ei saa midagi omada. Ja sa näed seda, mida ei taha näha.
lk 59
Kõik muutub. Ühele tavalisele inimesele on see väga heidutav. Sa ei saa mitte millelegi toetuda. Sa ei saa midagi omada. Ja sa näed seda, mida ei taha näha.
lk 59
OLEN minagi tõmmanud prundi eest
ja kolmjalga kallutades lasknud lippama leheliseveed
pesuköögi kivisele põrandale.
Olen leotanud ja keetnud käterätte ja sängilinu,
laineplekist pesulaual küürinud sõrmenukid verele,
uhtnud ja puserdanud, uhtnud ja puserdanud,
vedanud pesunööri jooksujalu üle päikeselõõsas hoovi.
Olen palakaid rullinud ja hilise ööni triikinud,
nagu õpetas ema,
nagu õpetad tema ema,
nagu õpetas tema ema.
Kellele pärandan oma oivalised oskused?
Läbi minu jookseb rindejoon
põgeneva maailma ja pealetungiva maailma vahel.
Aga kui hiidlaine tuleb ja tapab elektroonika,
siis otsige, kes mäletab.
lk 16
KORD lehma kohtasin, kel nimi Lehte.
Me seisma jäime, teineteist nuhutama —
Lehte ja Lehte.
Ei olnud auke kõrvas kummalgi,
sest kõrvarõngaid taunis koolikord,
ja veiste kõrvalipikud polnud veel moes —
tema number oli küljekarvadele suurelt maalitud,
must punasel — 417.
Nii seisis paberites — number nagu Kolõma vangil.
Vaid talitaja teadis, et enne kolhoosi olevat olnud Lehte,
ja vahel lüpstes sõimas nimepidi.
lk 14
Tegelikult on tarvis tervet rida elumuutusi, mõistmaks, et hoolimata vanusest, pole sa mõnes mõttes veel sugugi täiskasvanu. Lõpuks taipad, et samamoodi mõtlevad ka sinu vanema generatsiooni sugulased. Mitte kellelgi ei ole ega hakkagi kunagi olema kõiki vastuseid ja igal vanusegrupil on oma probleemid, mis vajavad lahendamist.
lk 92
Samuti on mul sõpru, kes teatavad, et sõidavad ära, kuid tegelikult lähevad kodus talveunerežiimile. Nad lülitavad oma telefonid välja, täidavad külmkapid hea ja paremaga ning riskeerivad liikuda ainult nii kaugele, kui suletekk lubab.
lk 70
Iga kord, kui inimene tabab ennast antud pattu või viga kordamast, löögu ta endale vastu rinda ja kahetsegu oma eksimust; seda võib teha ka suures seltskonnas, ilma et keegi midagi märkaks.
lk 26
Vaikuses valitseb teadvus. See paneb ümbritseva paika. Vaikuses troonib teie isik.
lk 110
/…/
Kadunud asjad on kuskil ilmaruumis tallel,
ka võõrasvanaisa veski ja lokerdava vankri tee.
Sule silmad, ja leiad, kui tead otsida.
lk 12
LODJAVANEM pakkus talvepuid.
Mis viga kaupa teha,
meil Emajõgi kohe tara taga.
Ent parajat raha ei leidnud.
Kas kaup jääb katki?
“Toon ausalt tagasi,” ütles,
“kohe kui lodjaga jälle tulen.”
No ei tulnud ega tulnud.
“Teadagi,” pilkas meid majaperenaine.
Puud olid ammu suitsuks saanud, kui ta näole andis.
“Eile sain vangist lahti,
kohe vot tulingi,” seletas.
Sedasorti aus mees oli.
lk 10
KULDKINGAKESTES astub Aeg
kõik see aeg, kõik see aeg.
Armas aeg,
kuhu jäänud kõik see Aeg,
lapespõlv ja pungaaeg,
noorusaeg ja voorusaeg,
naisepõlv
ja mungaaeg?
lk 5
MU EMA ärakandmata koorem
vajutab
nüüd minu õlgu
alla, maha, längu.
Pärandus ainsale tütrele.
Lisanud enda ärakandmata koorma,
pärandan
selle kord oma kahele tütrele.
Saab see jagatud pooleks
või kantud topelt?
Ehk pärandub see neljale tütretütrele?
Võlg jagatakse laiali
üha vähenedes
või üha suurenedes?
lk 18
Tule ometi koju,
kodus on suvi suurem.
Õunad on juba valmis
taganttoa nurga juures.
Juba saab suhkruhernest
kaunu ja supi-ivi.
Linnas on linnamajad.
Jumala paljas kivi
lk 144
Noh, kui elektrooniline post on e-post, siis urineerimisposti kohta on ju vist õige öelda u-post!
lk 66
Tänapäeval näib palju stressi olevat seotud tööga. Kui leiate, et olete tööpäeva lõpul ärritunud, siis esitage endale lihtne küsimus: “Kes mäletab seda 20 aasta pärast?” Vastuseks on, et mitte keegi peale teie endi keha. Kuid keha on igalühel ju üksainus!
lk 154