Õpetajat otsimas vol 1

Kui ma nüüd juhtun liiklusummikus passima või ei jõua bussi peale või pöördun koduukselt tagasi telefoni vastu võtma … kõigi nende ärritavate pisiasjade juhtudes mõtlen nüüd ja alati, et see on just see koht, kus ma pean sel hetkel Jumala või Saatuse tahtel pean olema. Järgmine kord, kui hommik tundub algavat halvasti, kui lapsed riietuvad liialt aeglaselt, kui ma ei leia autovõtmeid, kui ma seisan iga valgusfoori taga, siis ei lähe ma endast välja ja jään rahulikuks. Sest ma tean, et just praegu keegi hoolitseb mu eest ja hoiab mind.

lk 23

Maailm möödub vol 10

POEST tulin kahe tütrepojaga.
Mis see natuke maad.
Aga vanem poju ühtäkki nõudis; võta sülle, ei jõua!

Ei saa, kulla laps, näed isegi — ei mahu, veli on ees,
tordikarp kah veel ja toidukotid.

Jäi seisma solvunu kui aiapost.
Silmavett nagu raheteri rabises.

Üks linnukoer jooksis sörk-sörk,
lapiline, nisad lutsitud rippu.
Said vastakuti, ühekõrgu, ja möödaminnes laapsti
üle vinguja näolapi kähku käis koerakeel.
Nutt jäi korrapealt soiku.
Emane lohutus.

lk 24

Maailm möödub vol 9

ELASIN õdusas majas
kahe aknaga —
ema aken lõunasse,
kasuisa aken põhja.
Polnud enam ihata.
Nõnda lendasid aastad kui säutsuvad varblased.

Sain ämma akna läände
ja äia akna itta,
aga mees raius paraadukse otse loodesse.
Ilmavaade avardus.
Nõnda lendasid aastad kui valged tuvid.

Lapsed raiusid sirgudes igaüks ukse
kirdesse,
kagusse,
edelasse.
Riik jõudis koju.
Kõik oli nagu peab.
Nõnda lendasid aastad kui sinisirjelinnud.

Lapsed lahkusid kolme kaarde.
Aknad on ristlaudadega kinni löödud.
Mõnikord liiguvad uksed lahti-kinni.
Kriginal käib igapäevauks
loodesse, loojangusse.

lk 19

Maailm möödub vol 8

LÄKSIN oma kadunud emaga
hüpermarketisse käekotte vaatama.
“Mul on, sa kinkisid”, vaidles tema
ega tahtnud liikurtrepile astuda.

“Tean. Leidsin selle su matuste ajal kapipõhjast.
Oli kangesti kuhtunud olekuga,” ütlesin.

“Aga ma polnud seda kordagi kandnud,” vabandas ema.
“Milleks mulle käekott, kui mul turukott oli.”

“Noh, vahest kutsub president vastuvõtule
nagu töökat ja ausat eestlast,” oletasin.

“Siis küll, kui ta just kutsub,” oli ta nõus üles sõitma.

Vaatasime käekotte.
Neid oli kolmsada seitsekümmend kaks erinevat.
Ema aga ohkas ja ütles, et ei ole ühtegi.
Ega olnud ka.

lk 17

Pingevaba elu vol 2

Võtkem näiteks tavapärane ütlus: “Te ei jõua kunagi mitte kuhugi, kui te ei tea, kuhu te lähete”. Tundub mõislik, kuid kui sellele mõtlema hakata, siis ei ole see ilmselgelt tõsi. Tee lihtne katse: mine välja ja kõnni suvalises suunas. Võid vabalt muuta kurssi, mil iganes sa seda soovid. Pärast kahtekümmnet minutit, pärast tundi — oled sa kuskile jõudnud. Sa lihtsalt ei teadnud alguses, et sa satud just sinna.

lk 28