Kui igal asjal ei oleks oma aega, ei oleks ka igavust.
lk 150
Igavuse filosoofia vol 9
Acedia kirjeldused, mis on ennkõike tuntud hilisantiikaja ja keskaaja kristlike mõtlejate loomest, sobivad paljus kokku sellega, mida me tunneme kui igavust, mille olemuslik joon on ükskõiksus ja jõudeolek. Oluliseks erinevuseks on see, et acedia on eelkõige moraalne mõiste, see-eest “igavus” tähendab tavakasutuses pigem psühholoogilist seisundit. Teiseks eristab neid see, et acedia‘st said osa vähesed, aga igavus puudutab masse.
lk 50-60
Igavuse filosoofia vol 8
Võime täheldada, et situatsiooniigavusel ja ekstentsiaalsel igavusel on erinevad sümboolsed väljundid ehk pigem: kui situatsiooniigavus väljendub haigutamises, toolil nihelemises, käte ja jalgade sirutamises, siis sügav eksistenstiaalne igavus on väljendusvaene. Situatsiooniigavuse puhul paistab kehakeel näitavat, et igavuse ikke saab endalt eemale heita, nihelda ennast vabaks ja minna edasi. Eksistentsiaalse igavuse väljunditus aga sisaldab implitsiitselt, et seda igavust tahteaktiga ei võida.
/…/
Tegelikult aitabki toolil nihelemine, kui loengul või koosolekul on igav; aitab ka ärasõit, reis. Nii saab igavuse vastu ajutist leevendust.
lk 50-51
Lavr vol 3
Ja ära karda surma, sest surm ei ole ainult lahkumise kibedus. See on ka vabanemise rõõm.
lk 32
Lavr vol 2
Inimene on loodud põrmust. Ning saab kord põrmuks. Kuid keha, mis talle elamise ajaks antud, on kaunis. Sa pead teda võimalikult hästi tundma õppima, Arsenije.
lk 30
Igavuse filosoofia vol 7
Igavuse filosoofia vol 6
Tänapäeval oleme kõik ühesugused, kõiki meid ühendab seesama ükskõiksus meie töö vastu. See ükskõiksus on meie kirg.
lk 43
Igavuse filosoofia vol 5
Argipäevast on saanud vangla, kuna paarsada aastat tagasi hakkas inimene pidama ennast individuaalseks olevuseks, kel tuleb ennast teostada. Igavus ei seostu tegelike vajadustega, vaid ihaga. Ja see iha on elamusjanu. Ainult elamus on “huvitav”.
lk 32
Lavr vol 1
Ta pidas meeles Arsenius Suure öeldut: olen palju kordi kahetsenud sõnu, mida mu suu on lausunud, kuid vaikimist ei ole ma kunagi pidanud kahetsema.
lk 10
Vaikelu leivaraasukestega
Igavuse filosoofia vol 4
Meid veetlevad veidrused, ja iha veidruste järele toidab iga päev massimeediat — aga kas nimelt see meeldumus veidrustesse pole igavuse teadvustamise tulemus? Igasugune meelelahutuse jahtimine näitabki meie hirmu meid ümbritseva tühjuse ees.
lk 32
Igavuse filosoofia vol 3
Igavus on moodsa inimese “privileeg”. Samal ajal kui on põhjust uskuda, et rõõmu ja viha määr on läbi ajaloo olnud enam-vähem sama, paistab igavus olevat dramaatiliselt levinud. Maailm on silmnähtavalt igavamaks läinud. Enne romantismi oli igavus ilmselt marginaalne fenomen, mis puudutas ainult munki ja aadlikke. Igavus oli kaua staatuse sümbol, st niikaua, kui see oli kõrgemate ühiskonnakihtide eelis, sest ainult neil oli materiaalne baas, mida igavus eeldas.
lk 25-26
Igavuse filosoofia vol 2
Tõepoolest on mõistlik oletada, et teatud igavuse vormid on aegade hämarusest peale olemas olnud — näiteks see, mida ma nimetan “situatsiooniigavuseks”, st igavuseks, mida põhjustab mingi konkreetne asi teatud situatsioonis. Aga eksistentsiaalne igavus paistab silma modernse nüüdisaegse fenomenina.
lk 25
Igavuse filosoofia vol 1
“Melanhoolia anatoomias” 1621 väidab Robert Burns, et “võime arvestada melanhoolia 88 eri astmega, kuna eri inimesi ründab melanhoolia erinevalt ja nad kukuvad selles põrgukuristikus kas siis sügavamale või jäävad ka mõnikord teistest kõrgemale pidama.”
lk 21
FB: Ajakirjandus- ja reklaamipärleid meilt ja mujalt vol 1
Internetis kordab ajalugu ennast palju kiiremini kui päriselus.
