Vananemine kui vaimne harjutus vol 4

Kui rääkisin vananemisega seotud kaotustest oma psühhiaatritest sõpradega, siis nad nõustusid, et kõige raskem on vananedes toime tulla identiteedi kaotusega.
/…/
Vanemas eas muudab kaotused raskeks see, et neist jäänud tühikuid meie identiteedis on raske parandada. Kui jõuame “mäe teisele küljele”, nagu üks psühhiaater selle kohta ütles, ei too elu meile enam uusi võimalusi — me peame neid ise leidma.

lk 168

Maailm möödub vol 6

OLEN minagi tõmmanud prundi eest
ja kolmjalga kallutades lasknud lippama leheliseveed
pesuköögi kivisele põrandale.
Olen leotanud ja keetnud käterätte ja sängilinu,
laineplekist pesulaual küürinud sõrmenukid verele,
uhtnud ja puserdanud, uhtnud ja puserdanud,
vedanud pesunööri jooksujalu üle päikeselõõsas hoovi.
Olen palakaid rullinud ja hilise ööni triikinud,
nagu õpetas ema,
nagu õpetad tema ema,
nagu õpetas tema ema.

Kellele pärandan oma oivalised oskused?
Läbi minu jookseb rindejoon
põgeneva maailma ja pealetungiva maailma vahel.
Aga kui hiidlaine tuleb ja tapab elektroonika,
siis otsige, kes mäletab.

lk 16

Maailm möödub vol 5

KORD lehma kohtasin, kel nimi Lehte.
Me seisma jäime, teineteist nuhutama —
Lehte ja Lehte.

Ei olnud auke kõrvas kummalgi,
sest kõrvarõngaid taunis koolikord,
ja veiste kõrvalipikud polnud veel moes —
tema number oli küljekarvadele suurelt maalitud,
must punasel — 417.
Nii seisis paberites — number nagu Kolõma vangil.
Vaid talitaja teadis, et enne kolhoosi olevat olnud Lehte,
ja vahel lüpstes sõimas nimepidi.

lk 14