Aga ega teda ei lastud kaua leinata. Vaenlane oli jälle maale tulnud. Sa ei saa rahus künda ega maja ehitada, sa ei saa oma naistki leinata nagu kord ja kohus, sest va sitavaresed ei anna sulle minutikski rahu, muutkui tulevad! Nemad ju ei künna ega ehita maju, nemad ei leina oma surnuidki. Ei! Kus sa sellega! Milleks neile küntud põld, nemad ei külva ega lõika, ei mõista leibagi küpsetada, õgivad ainult kokkuröövitud vara. Ja maju pole neile kah tarvis, sest nemad ju kodus ei püsi, neil polegi kodu, nad ei teagi, mis ilmaime see selline on. Jooksevad aina ringi, nagu lehm, keda parm on saba alt hammustanud.
Noh, ja surnuid ei leina and ammugi! Kes hukkus, see kukkus, hakka sellepärast sõjavankrit seisma jätma! Las raibe vedeleb!.
Sellised nad on. Koledad. Tüütud. Ise ei oska elada ja teistel ka ei lase.
lk 33
