Tegelikult on nii, et iga inimene on kusagil keskkonnas kummaline. Selle vastu ei tasuks võidelda, kuna see on täiesti normaalne olukord.
lk 209
Tegelikult on nii, et iga inimene on kusagil keskkonnas kummaline. Selle vastu ei tasuks võidelda, kuna see on täiesti normaalne olukord.
lk 209
Muutumine on elu olemus. Mõnikord on elu magus ja mõnikord kibe. Mõnikord tõmbub meie keha pingule, mõnikord aga lõdvestub või avaneb. Mõnikord valutab pea ja mõnikord tunned end sajaprotsendiliselt tervena.
lk 82
Õpetus edasiseks eluks: ära mitte kunagi heida meelt ega kaota lootust enne, kuni aeg pole täiesti otsa saanud.
lk 206
Turvatunde ja täiuse otsimine, kindlus– ja mugavustunde, terviklikkuse ja sõltumatuse üle rõõmustamine väljendab teatud laadi surma. Selles puudub igasugune värske hingus. Millegil pole ruumi lisanduda ja sekkuda.
lk 82
Kui sa ka täiskasvanuna tunned vetsus istudes, et sa pead kohe-kohe kiirustama tagasi tööle, kuna pooleli jäi midagi põnevat ja huvitavat, siis oled sa leidnud enda jaoks õige töö.
lk 26
Inimesed ei austa muutlikkust. Me ei naudi seda. Vastupidi — muutlikkus ajab meid meeleheitele. Meie jaoks kehastab see valu. Püüame sellele vastu seista, tootes asju, mis (nagu meil on kombeks öelda) peavad vastu igavesti — asju, mida pole vaja pesta ega triikida. Üritades eitada, et asjad on alati muutumises, läheb meie jaoks mingil moel kaduma elu pühakspidamise tunne. Me kaldume unustama, et oleme asjade loomulikust kulust.
lk 71 —72
Kas meie kultuuriruumis on abi vastuvõtmise ja saamatuse vahel liiga otsene võrdusmärk? Hakkamasaamist väärtustatakse palju rohkem kui abitust, ehkki mõistlik abiküsimine ja abitus on täiesti erinevad asjad.
lk 170- 171
Inimsugu on nii ettearvatav. Tekib tilluke mõte, mis kasvab, ning enne kui arugi saame, oleme lootuse ja hirmu kammitsais.
lk 60
Me oleme üles kasvanud kultuuris, kus surma kardetakse ja meie eest varjatakse. Kõigele vaatamata kogeme me seda pidevalt. Kogeme seda pettumustena, asjadena, mis ei laabu. Kogeme seda pidevalt muutuvate olukordadena. Lõpeb päev, lõpeb sekund, me hingame välja – see ongi surm igapäevaelus.
lk 54
Inimesed hoiavad harjunust kinni nii kaua, kui suudavad. See on ainus viis ellu jääda.
lk 162
Alusta teekonda, lootmata kindlat jalgealust leida. Alusta lootusetusest.
lk 54
Aega ei saa usaldada. Mõni nädal võib tunduda otsekui igaviku algus ja on kerge lasta end pimestada, kui usud, et miski ei pea muutuma.
lk 147
Tõmbame lehekülje keskele joone. Me teame, kes oleme paremal paiknedes, ja teame, kes oleme vasakul paiknedes. Aga me ei tea, kes me oleme siis, kui ei aseta end kummagile poole. Siis me lihtsalt ei tea, mida teha. Me lihtsalt ei tea. Puudub suunaviit, käsi, millest kinni hoida. Võime sel hetkel kas närvi minna või end hästi tunda.
lk 67
Lootus ja hirm tulenevad tundest, et meil on millestki puudus. Vaesustundest. Me lihtsalt ei suuda iseendaga koos olles lõdvestuda. Me klammerdume lootuse külge, lootus aga röövib meilt oleviku. Meile tundub, et keegi teine teab, mis toimub, meis endis on aga midagi puudu ning seetõttu on ka meie maailmas millestki puudus.
lk 52
Ma ei kammitse seda, mis kasvab. Ei hoia kinni sellest, mis peab murenema.
lk 122