Igaljuhul olen ma veider ja rikas, kui lahe ja vaene.
lk 27
Oleme teadlikud kosmeetilistest operatsioonidest, mis teevad näo mitu aastat nooremaks, annavad rindadele soovitud kuju; siin tekib kummaline vastuolu: niisuguste naiste kätel on tüüpilised vanadusmärgid, mille vastu ei ole veel mingit vahendit leiutatud, nii et jääb õudusäratav mulje noorusliku näoga vanast kehast. Kuidas niisuguste vastuoludega inimene ennast tunnetab?
lk 21
Kui oled raskes keskkonnas või olukorras, püüa muuta hoiakut, millega sa seal oled. Kui see ei toimi, on võib-olla aeg edasi liikuda.
Ettekirjutus nr 189
Kerge tee viib sind paikadesse, kuhu sa ei taha minna. Mõnikord on väike purustus ja surve täpselt see, mida vajad.
Ettekirjutus nr 182
Ma tahan, et inimesed tegeleksid oma sõnumi järgi elamisega. Ma ei kritiseeri, ma tahan vaid ausust. Ma nõuan seda iseendalt ja ootan seda teistelt.
Ettekirjutus nr 155
Maraton võib olla nelikümmend kaks kilomeetrit pikk, aga palverännaks pole see, kui palju sa edasi liigud, vaid kui sügavalt sa enese sisse lähed.
Ettekirjutus nr 154
Me ei teadnud kolm ja pool miljonit aastat, mida kujutab endast välk või vikerkaar, lemmik. Ei maksa lükata asju tagasi lihtsalt sellepärast, et need tunduvad võimatud.
lk 84
“Asjad,” oli isal kombeks öelda, “on hoopis veidramad, kui me oskame ette kujutada.”
lk 61
Keegi ütles mulle Tallinnas, et eesti keel on itaalia keele kõrval kõige meloodilisem keel maailmas, mis võiks seletada eestlaste erakordset suhet muusikasse, iseäranis koorilaualu.
Keel, mis peidab endas põhjamaiste aastaaegade kummalist, mõõdutundetut amplituudi; keel, kus ei valitse mitte heledus-tumedus, vaid milles päev on niisama pikk, kuivõrd öö on lühke, ja vastupidi.
Šamanistlik keel.
lk 74
Üldiselt on eestlaste viisakus sootuks teistsugune kui mujal Euroopas tavaks: vabandamata trügitakse siin teistest ette, ust enda järel tulijale lahti ei hoita, tänatakse nii tagasihoidlikult, et seda võiks peaaegu ükskõiksuseks pidada.
lk 70
Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Tasapisi olen õppinud kõndima nagu eestlane, aga ma pole kohanud ühtki pilku, ehkki hoian silmad pärani.
lk 27