Keegi ütles mulle Tallinnas, et eesti keel on itaalia keele kõrval kõige meloodilisem keel maailmas, mis võiks seletada eestlaste erakordset suhet muusikasse, iseäranis koorilaualu.
Keel, mis peidab endas põhjamaiste aastaaegade kummalist, mõõdutundetut amplituudi; keel, kus ei valitse mitte heledus-tumedus, vaid milles päev on niisama pikk, kuivõrd öö on lühke, ja vastupidi.
Šamanistlik keel.
lk 74
Üldiselt on eestlaste viisakus sootuks teistsugune kui mujal Euroopas tavaks: vabandamata trügitakse siin teistest ette, ust enda järel tulijale lahti ei hoita, tänatakse nii tagasihoidlikult, et seda võiks peaaegu ükskõiksuseks pidada.
lk 70
Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Tasapisi olen õppinud kõndima nagu eestlane, aga ma pole kohanud ühtki pilku, ehkki hoian silmad pärani.
lk 27
Tee asju südamega ja säravate silmadega ja naudi oma tööd! Kui Sa oled pärast pikka tööpäeva rohkem energiat täis kui hommikul, siis tegeled enda jaoks õige alaga ja Sul on lootust selles edukaks saada. Siis tuleb ka raha.
Ma otsin pakase, tagasitõmbumise ja inimtühjade alade moraali.
Glenn Gould nimetas seda “põhjamaa ideeks”.
lk 16
Mõnikord kohtame kedagi, kes näib tundvat suurt heaolu, ja arutleme neil puhkudel endamisi, kuidas ta selleni jõudis. Tahaksime ise samasugused olla. Sageli tuleneb see heaolu julgusest elada iga eluhetke täiel rinnal. Olla ärkvel. Seda ka siis, kui keegi ei aplodeerinud, süngetel aegadel, aegadel, mil pilved varjasid päikese.
lk 157
Eesti topeltvokaalid, eriti naisenimedes, nagu Jaanika, Triin, Tuuli, Kristiina, on kui meelis õnne, vaat et õnneliku elu tõotus.
lk 9
… Eesti — see nimi kõlab nii kaunilt eesti keeles, kust ta omandab häbelikuma ja malbema naiseliku värvingu kui prantsuskeelne “Estonie” või anglosaksi “Estonia”, mis võiks olla mõne viktoriaanliku romaani kangelanna eesnimi. …
lk 10
/…/ kõlasid ju need kolm nime, Estonie, Lettonie, Lituanie, kui üks kaotsiläinud luuletus, mida hoidis koos vaid riim /…/
lk 9
Selleks, et olla keegi, pead sa hästi palju endasse investeerima: õppima, tegelema iseendaga üldse.
Julgus olla nõrk.
Jah. Ja see ei ole mingisugune häbiasi.
lk 149
Kui mul on väga valus, siis vaid sellepärast, et ma nii kramplikult kinni hoian.
lk 91
Kui oleme üdini elus ja inimlikud, kui oleme täiesti ärkvel, visatakse meid alatasa pesast välja. Täiel rinnal elamine on pidev eikellegimaal viibimine, iga hetke uue ja värskena kogemine. Elamine tähendab tahet ikka ja jälle surra. Virgunud vaatenurgast ongi see elu. Surm tähendab soovi hoida kinni sellest, mis sul on, ning lasta igal kogemusel seda endale kinnitada, end sel puhul õnnitleda ja panna end terviklikuna tundma. Seega, kui ütleme, et yama mara on surmahirm, on see hoopis hirm elu ees.
lk 82
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
