Ikka siin vol 6

Kui saaksin otsast alata, tahaksin teha rohkem vigu. Puhkaksin. Laseksin end vabaks. Oleksin lapsikum, kui olin. Ma ei võtaks kõike nii tõsiselt. Söandaksin rohkem riskida. Roniksin rohkem erinevate mägede osta ja ujuksin rohkem erinevates jõgedes. Sööksin rohkem jäätist ja vähem ube. Vahest oleks mul rohkem muresid, kuid väljamõeldud piinu oleks vähem. Näete, mina olen see, kes on elanud mõistlikku ja sünnist elu, tunnist tundi, päevast päeva. Oh, minulgi on olnud erakordseid hetki ja kui saaksin otsast alata, oleks neid mul veelgi enam. Ei tahakski õieti muud kui lihtsalt hetki, üksteisele järgnevaid hetki, selle asemel et nii palju aastaid alati järgmist päeva oodata. Mina olen see, kes ei lähe kuhugi ilma kraadiklaasi, soojaveepudeli, vihmavarju ja langevarjuta. Kui alustaksin uuesti, oleks mul kaasas vähem asju. Kui saaksin otsast alata käiksin kevadeti varem paljajalu ja sügisel kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karuselliga. Korjaksin rohkem karikakraid. Naudiksin iga hetke rohkem.
Nadine Stair

lk 106–107

Ikka siin vol 3

Isegi meestel on igavest noorust ja ilu ülistavas ühiskonnas parajalt raske toime tulla, aga naised kannatavad selle tõttu veel enam. Põhjus on selles, et mehi on ajalooliselt iseloomustanud midagi niisama väärtuslikku kui noorus — nimelt võim. Naised on alles hiljuti hakanud võimu juurde pääsema. Mees võib olla kortsuline ja hallipäine, kuid ta kõrge ühiskondliku või majanduslik positsioon korvab tema puudused. Naistel nii hästi ei lähe. Kui vanema mehe kohta märgitakse, et ta on soliidses eas, siis naine väidetakse tihti olevat närtsinud või ühe jalaga hauas, ühiskonna surve sunnib teda oma vanust varjama ja sellel on sageli valusad tagajärjed. Tänapäeva naisel on pärast menopausi elada veel üks kolmandik oma elust, kuid massikultuur annab mõista, et kui ta pole enam noor, heas vormis ega saa enam lapsi, on ta samahästi kui nähtamatu. /…/ Meid sunnitakse nagu lakkamatult võitlema ette kaotatud võitlust aja ja loodusseadustega.

lk 23

Mure staatuse pärast vol 4

Siiski on tööjõu ja teiste elementide vahel üks rahutukstegev erinevus, mida tavapärane majandus ei suuda mõõta ega kaaluda, kuid mis on maailmas siiski paratamatult olemas: tööjõud tunneb valu. /…/ Tööjõul aga on komme reageerida tema hinna või arvukuse vähendamise katsetele tunnetega. Tööjõud nuuksub tualetipotis, kummutab klaasi, püüdes leevendada kartust, et tal läheb kehvasti, ja võib pidada surma vallandamisest paremaks.

lk 95