“Nagu halb unenägu,” ohkas Fiammetta, kes suutis algul vaevu leppida uute aegade rütmi ja katkematu, mõttetu tormamisega. “See peata ringitormamine on hullem kui taud,” mõtles ta, “Jooksu pealt surra! Kiirustades elada, kiirustades süüa, kiirustades vestelda. Ja pealegi, milline ilm siin on! Vahest ärrituvad siinsed elanikud just seepärast nii kergesti, et nende pentsikud seadmed või see tuhm taevakumm ei lase neil kultuursete inimestena aega nautida.”
lk 10
Justnagu poleks kohalikke piinanud ainult hädad ja taud, vaid tagantkiirustav aeg.
lk 9
…selle asemel, et püstitada konkreetseid eesmärke, püüdleme valikuvõimaluste lõputu kasvu poole.
lk 78
Võit ootab ees seda, kellel on kõik korras — inimesed nimetavad seda õnneks.
R.Admunsen
lk 76
Paradoksaalsel moel peavad võrgustikuefekti taotlevad ettevõtted seega alustama eriti väikestest turgudest.
lk 65
Kuivama hakanud, vanaduses kõveraks tõmbunud puul on lehed väiksemad ja hõredamalt, aga tema rohelus on endine.
lk 35
Mida inimene ka ei paluks, ta palub imet. Igasuguse palve võib kokku võtta järgnevas: “Armas jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli!”
lk 50
Homme! Homme!
Kui tühjalt ja igavalt ja kasutult möödub küll iga elatud päev! Kui vähe jälgi ta endast maha jätab!
Kui mõttetult ja rumalalt lendasid üksteise järel mööda need tunnid!
Ja ometi tahab inimene elada; ta hindab elu, ta loodab tema peale, enda peale, tuleviku peale… Oo, milliseid hüvesid ootab ta tulevikult!
Kuid miks arvab ta, et teised, tulevased päevad ei ole samasugused nagu see äsja möödunud päev?
Ega ta seda ei arvagi. Tegelikult ei armasta ta üldse mõtiskleda — ja hästi teebki.
“Vaat homme, homme!” lohutab ta ennast, kuni see “homme” ta hauda viib.
Noh, aga oled kord hauas, siis on su mõtisklemisel tahes-tahtmata lõpp.
Mai 1879
lk 44
Hoiatus
Jenny Joseph
Kui olen vana naine, kannan lillat rohkem
ja punast kübarat, mis ei passi kokku
ega mulle sobigi.
Raiskan pensioni brändile,
suvekinnastele, satiinkingadele
ja nendin “Hundid söönud, lambad kadunud.”
Kui väsin ära istun kõnniteele.
Poes ampsan kõike, mida prooviks antakse,
ja häirenuppe vajutan,
klõbistan kepiga mööda aedu
ja tasa teen nooruse karskuse.
Lähen sussides vihma kätte,
korjan lilli teiste aedadest
ja õpin sülitama.
Võin kanda inetuid särke
ja minna paksuks,
süüa kilo vorsti ühe hoobiga
või nädal otsa hapukurke leivaga,
korjata pastakaid, pliiatseid, joogialuseid,
igasugu igavaid asju.
Jah, aga praegu tuleb riided selga panna,
et mitte märjaks saada,
tuleb üüri maksta
ja tänavatel ei tohi vanduda
tuleb olla eeskujuks lastele,
sõpru õhtust sööma kutsuda
ja ajalehti lugeda.
Aga vahest peaksin veidi harjutama
et tuttavad ei ehmuks liiga ära
ega üllatuks,
kui ühtäkki olen vana ja hakkan lillat kandma.
lk 107
Kuidas? Kas ongi juba surm? Nii ruttu? Võimatu! Ma pole ju jõudnud veel midagi ära teha… Ma alles kavatsesin teha!
lk 45
Probleem seisneb selles, et aastate minnes tekib meil aina harvemini kiusatus oma võimeid proovile panna, ilma niisuguse proovimiseta aga on mõeldamatu leida endas uusi andeid. Ei maksa karta eksperimenteerida ja avardada oma võimeid ükskõik millises valdkonnas.
lk 119
Ometi oleks igal inimesel enne käigu sooritamist malelaual või mis tahes muu otsuse langetamist kasulik teha paus ja küsida iseendalt: “Miks ma selle sammu astun? Mida ma püüan saavutada ja mil viisil see samm mind aitab?”
lk 66
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
