Liiv kui mateeria oli täis vasturääkivusi, millest ma pole kunagi aru saanud — kristallid on küll kandilised, aga veerevad maru hästi.
lk 51
Liiv kui mateeria oli täis vasturääkivusi, millest ma pole kunagi aru saanud — kristallid on küll kandilised, aga veerevad maru hästi.
lk 51
Harry kasutab üht imelist metafoori selle kohta, kuidas karjäärirajad noortel on nagu superkiirteed, hoolikalt märgistatud suurte loetavate tähtedega: MINE KOLLEDŽISSE. KEERA SIIT PROCTER&GAMBLE’isse. TOO KASU AMEERIKA MAJANDUSELE. Kuid pensionilemineku rajad on märgistuseta kõrval-ja kruusateed. Ei ütle, kuhu minna, kes olla, pole eeskujusid, käitumisnorme ega sponsoreid. Aja jooksul, kui sa teed kõike enam-vähem õigesti, hakkad sa hindama nende radade ilu ja rahu ja fakti, et sul on nii palju valikuid teha kõike, mida soovid. Kuid selleks kulub veidi aega ja pingutust.
lk 278
Enamik sellest, mida kutsume vananemiseks, on hääbumine, aga see on valikuline; seda kontrollid sina ise. Mõned muutused sinu elus pole sinu kontrolli all, kuid see on. Kui ise kontrollid oma füüsilist ja emotsionaalset elu, siis see on parim võimalik vastumürk standardsele pensionipõlvele ja vananemisele. Trenn tühistab selle veidra sõnumi, mida meie ühiskond saadab vanematele meestele ja naistele, et nad peaksid mitte ainult tööst, vaid ka elust eemale tõmbama. sõnum sellest, et ebaloomulik on vananedes noorena elada — olla tugev, vormis, mentaalselt ja seksuaalselt aktiivne ja emotsionaalselt hõivatud, on vale. Kasvamine ja elu on kõige loomulikumad asjad maailmas. Hääbumine on ebaloomulik.
lk 277
Üksindus on kujutu ja vormitu, arstidel ja haiglatel pole sellega tegelemiseks oskusi. Vähemalt veel mitte.
lk 255
Aga mõtle selle üle: hoolimine, piisav huvi, et igal hommikul üles tõusta ja uut päeva alata, teha uusi asju, vanu asju, minna ikka edasi, kuigi sa tahaksid heameelega maha istuda — see on jumala and. Või Darwini. Või su kooli.
lk 228
Neile, kes kalduvad liialdama, on karskus parem kui mõõdukus.
lk 197
Asjadel, mis sind väga hirmutavad, piinlikust tekitavad või panevad sind idioodina tundma, on oma koht. Enamasti need ei tapa sind ja õppetund võib olla meeliülendavalt kasulik. See avab su silmad vanuses, kus sa tahad lõpetada ja koju jääda. Hirmutavad asjad jäävad meelde. Üks vananemise needusi on see, et aeg möödub kiiresti ja kõik päevad on ühesugused. Kas sa tahad aja kulgu aeglustada? Mõningaid asju meeles pidada?
lk 150
Hoopis mõõn su elus on hullumeelne. Mõtle uuesti selle peale. Su väärtuslikus kehas on see vastik mõõn, mis tahab sind vanaks, paksuks, haigeks ja narriks muuta. Tahab, et sa maha kukuksid, mõttetusi räägiksid, haiget saaksid, sinikaid korjaksid ja norus oleksid. Tahab sind rannale jätta, kus kajakad ja krabid ootavad, et su sisikonnaga maiustada. See on hullumeelsus. Teha trenni, et seda ei juhtuks, on väga mõistlik.
lk 62
Liikumatus on kõige olulisem signaal hääbumiseks. Sinu keha jälgib iga päev nagu pistrik, mida sa teed ja kuidas käitud. Looduses pole muud põhjust peale toidupuuduse liikumatu olla. Pea meeles, et me kasvasime üles Aafrikas. Kui suure saagi me ka kinni püüdsime, see roiskus tundidega. Polnud ju külmikuid, 24-tunnise lahtiolekuajaga poode ega mikrolaine-plaksumaisi. Iga päev oli vaja tõusta ja tundide kaupa jahti pidada. Ainuke põhjus koju jääda oli näljahäda. Olenemata sellest, kui palju sa sööd, ütled sa oma kehale iga päev, kui sa trenni ei tee, et on aeg vanaks jääda. Mädaneda. Jääda madalseisu — vähene energia, apaatia. Talletada rasvana iga liigne toidukübe, nõrgestada immuunsüsteemi, lasta lihastel ja liigestel hääbuda. On aeg koobas leida ja värisema hakata.
lk 53
Su keha ja aju on ideaalsed loomulike eesmärkide täitmiseks, kuid ükski neist ei ole ehitatud nüüdisaegse elu tarbeks: kiirtoit, telekas või pensionipõlv. Need loodi eluks looduses, kus vaid kõige tugevamad ellu jäid. Enamikul su kehaosadest ei pole mingit asja kaubanduskeskusesse, samuti nagu pole mõõkhambulisel tiigril.
lk 47
Inimese keha ei ole seaduspäraselt kokku sobitatud pakett. Selle imepärase, kuid veidra bioloogilise kommuuni, mida sa nimetad oma kehaks, klopsis loodus kokku osadest, mis arenesid mitmesugustest liikidest miljoneid, isegi miljardeid aastaid tagasi. Pöial, mis sõrmedele vastu asetub ning aju paar lisakilo on ainsad osad, mis on selgelt “inimlikud”. Kõik muu on teistelt liikidelt. Ja ma ei pea silmas šimpanse: me räägime bakteritest, dinosaurusest, lindudest, vihmaussidest, gasellidest, lõvidest —seda nimistut võiks lehekülgede kaupa jätkata. Keha, mille su vanemad suure entusiasmi ja rõõmuhõisetega 1950., 1930. aastal või millal iganes lõid, koosneb peamiselt rakkudest, mille põhistruktuuri ja tegevuse arendasid miljardeid aastaid tagasi välja bakterid. Sõnumid, mis neid rakke juhivad, ei ole teadlikud mõtted, mis lõid renessansi või konstitutsioonilise valitsuse. Need pole üldse mingid mõtted, vaid primitiivsed elektrilised ja keemilised impulsid, mis eelnevad teadvuse tekkele.
lk 46
Bioloogilise vananemise piirangud on vältimatud, näiteks tõsiasi, et su maksimaalne südamelöökide määr alaneb veidi iga aastaga ning su nahk ja juuksed muutuvad veidraks. Kuid 70% sellest, mida sa tunned vananemisena, on valikuline.
lk 22
Kõik muutub ea kasvades aeglasemaks ja raskemaks, kuid vanus üksi ei muuda kunagi elu halvaks.
lk 18
Tegelikult ongi meie ajastu suurimaid riske elada kaua ja hästi.
lk 18
Loo terve rida väga väikesi eesmärke ja kui neid täita suudad, siis anna endale tasu kohe.
lk 130