Kust tulevad head ideed vol 5

Üks võimalus on minna jalutama. Innovatsiooni ajalugu lausa kubiseb lugudest, kuidas head ideed on inimestele pähe tulnud siis, kui nad on parajasti jalutamas. Dušš või jalutuskäik nihutab paigast tänapäevaelule omase tegevuspõhise fookuse—arvete maksmise, e-kirjadele vastamise, laste koolitükkidega aitamise— ja viib teid palju seostavamasse olekusse. Kui ajule piisavalt aega anda, komistab see tihti mõne vana seose otsa, mis oli kaua aega tagasi märkamata jäänud, ning kogetegi mõnusat ja isiklikku õnneliku juhuse hetke: miks ma selle peale varem ei tulnu?

lk 125

Kust tulevad head ideed vol 2

Üliõpilased, amatöörteadlased, edumeelsed kirjamehed — põhimõtteliselt kõik, kellel oli 17. ja 18. sajandil vähegi intellektuaalset ambitsiooni, pidasid üsna tõenäoliselt ka päevaraamatut. Selle ajastu suurkujud— Milton, Bacon, Locke — uskusid tulihingeliselt päeviku mäluparandavatesse võimetesse. Oma kõige tavalisemal kujul hõlmas päevaraamatu pidamine loetud tekstidest huvitavate või inspireerivate lõikude väljakirjutamist, mille lõpptulemuseks oli isikupärane tsitaatide entsüklopeedia. Päevikupidamise hüvede varajaste kirjelduste kohaselt tõuseb sellest tegevusest inimesele palju kasu: see võimaldas inimesel “kokku koguda teadmiste varamu, kust võime oma elu püüdluste tarbeks igal ajal need kõikse sobivamad sõnad välja vaadata.”

lk 97